Jutlus peetud sügisel 2008

Ärka üles!

Js 52:1-3

Ärka, ärka, ehi ennast oma jõuga, Siion! Pane selga oma ilusad riided, Jeruusalemm, püha linn! Sest sinu sisse ei tule enam ümberlõikamatu ja rüve. Puhasta ennast tolmust, tõuse üles, istu, Jeruusalemm, su kaela köidikud on vallandunud, vang, Siioni tütar!
Sest nõnda ütleb Issand: Hinnata teid müüdi ja rahata teid lunastatakse.

Mis on ärkamine? Äratusliikumistes mõeldakse ärkamise all tavaliselt patuunest ärkamist, ärkamist enda pattu nägema ning patu võla koormat tundma. See ärkamine tuleneb Jumala seaduse tundmisest. Selline ärkamine on tõesti vajalik, sest muidu me ei taha Jumala armu vastu võtta.
See ärkamine aga ei anna õndsust, vaid annab patutundmise all ägamise. Oleme veel pooleldi unes. Jumal peab avama meie silmad ka Kristusele ja tema armule. Alles siis oleme täiesti ärkvel.

Pietistlikud äratusliikumised on ikka rõhutanud Seaduse tundmisest tulenevat äratust. Seda vahel isegi nii rangelt, et on keelanud inimesi omandamast evangeeliumi. Zinzendorf sai noorpõlves Halles pietistliku kasvatuse, aga hiljem pööras ta tollele rangele pietismile selja ning kuulutas Kristuse armu vabalt kõigile. Zinzendorfi sõnumil oli jõud äratada inimesi nägema evangeeliumi tõelist sisu. Just sellisest täielikust ärkamisest räägib prohvet Jesaja käesolevas tekstis.

On väga imeline, et üks Vana Testamendi prohvet, kes elas umbes 600 aastat enne Päästja maailmatulemist, oskab nii selgesti kirjeldada olukorda, kuhu meid on Kristuse kannatuse ja ülestõusmise läbi viidud, ning lisaks oskab ta julgustada meid Kristuse ohvritöö tulemusi enda heaks kasutama. See, et prohvet Jesaja kirjutab nagu elaks ta juba meie ajastul tuleneb sellest, et Jumal oma Vaimu kaudu tarvitab prohvetit oma kirjasuleks. See on Jumal, kes julgustab oma rahvast päästesõnumiga.

Jumal nimetab oma rahvast ilusate nimedega: Siion ja Jeruusalemm, Püha linn ja Siioni tütar. Nimetatud rahvas on tema enda loodud rahvas, kes küll pattu langes, kuid kes on Kristuse kaudu päästetud ja keda ta näeb pääste kaudu õige ja pühana. See rahvas on sina ja mina. Issand räägib siin otse meile: Ärka, ärka, ehi ennast oma jõuga, Siion! Pane selga oma ilusad riided, Jeruusalemm, püha linn!

Kuidas ta suudab meid, patuseid inimesi nii kaunite nimetega nimetada? Vastuseks olgu vana ladinakeelne väljend, mis on hea meelde jätta: Simul justus et peccator. Simul = ühtlasi, justus = õige, et peccator = ja patune. Oleme ühtlasi õiged ja patused. Õiged Kristuses tema töö kaudu, täiesti ilma patuta, aga siiski patused iseenestes. Kuidas see on võimalik?

Mõtelgem surma mõistetud kurjategijale, kes on saanud armu. Armuandmise tulemusel on too oma pahategude karistusest täiesti vaba. Keegi ei saa teda enam süüdistada. Ometi on ta ikka veel samasugune inimene kõikide halbade kalduvustega nagu ta oli enne armuleidmist.

Meie oleme kurjategijaga täpselt samas olukorras. Kui Jeesus oli meie asemel kannatanud ja oma verega meie patu võla maksnud, siis Jumal mõistis meid õigeks ning äratas selle märgiks Jeesuse surnuist üles. Jumala silmis oleme nüüd Jeesuse tõttu alati õiged ja pühad. Et me iseenestes oleme ikka veel samasugused patused inimesed ja teeme pattu iga hetk ja päev, ei muuda Jumala kohtuotsust, mille kohaselt oleme vabad kõigist pattudest. Sest Jeesus maksis oma vere hinnaga kõigi pattude eest, nii juba tehtute eest kui ka nende eest, mis me käesoleval hetkel teeme ning nendegi eest, mis me siit edasi kuni ajastu lõpuni saame tegema. See on tõesti tõsi ega muutu iialgi. Sa ei suuda olla piisavalt kuri ja käituda nii halvasti, et nurjaksid sellega Jumala õigeksmõistava kohtuotsuse. Jumala kohtuotsused on igavesti vankumatud.

Mispärast läheb siis inimesi hukatusse? Sest et nad ei usu seda sõnumit. Nagu ütles ka Zinzendorf: Ebausk on pattudest ainus, mis viib hukatusse. Õndsakssaamise järjekord on nimelt see, et me peame evangeeliumi omaksvõtmisega oma südametunnistust puhastama. Seda kirjeldatakse väga ilusasti järgnevas tekstis: Ärka, ehi ennast oma jõuga, Siion! Pane selga oma ilusad riided, Jeruusalemm, püha linn! Puhasta ennast tolmust.

Me kõik oleme saanud Kristuse õiguse valged riided päriselt endale kingiks. Pane need selga! Need on meie omad. Need on ristimises antud igaühele meist ka eraldi, isiklikult. Pangem neid selga, uskudes nendesse! Jumala silmis ongi need juba meil seljas, aga nad peavad katma ka meie südametunnistust, nii et see saab pattude koormast täiesti vabaks. Muidu ägab meie vaim veel patu all. Puhasta ennast tolmust! Kuna me oleme Kristuse verega kord juba puhtaks pestud, on meil vaja pesta vaid jalgu, nagu ütles Issand Peetrusele. 'Meie jalad' tähendab selles seoses südametunnistust, mille me igapäevaelus alati ära määrime.

Ärka, ehi ennast oma jõuga, Siion! Meile antud jõud on vägev. See lähtub neistsamadest õiguse riietest, mis Jeesus on meile hankinud. See jõud peitub armuandmissõnumis. Kui me selle sõnumi enda kohta käivaks tunnistame, ei saa ei kurat ega maailm meid armu tõest eemale viia, sest selle sees on jumalik jõud. Ilma selle jõuta oleme aga täiesti abitud ning satume hukatusse. Sellepärast on evangeeliumi kuulmine elutähtis ja vajalik. Ja evangeelium peab olema täiesti puhas, sest kui armu evangeeliumit segada inimlike mõtetega, siis kaob selle jõud täiesti. Kaob sellepärast, et Jumal ei taha oma au ühegi inimesega jagada. Kuna meie pääste on tervenisti tema töö, siis on ka au tervenisti tema oma.

Tõuse üles, istu, Jeruusalemm, su kaela köidikud on vallandunud, vang, Siioni tütar! Milleks magada veel ebausus ja kahtluses? Milleks vaadata ainiti oma pattudele ja nõrkusele, kui Kristus on meid vabastanud? Varem oli meil patu pärast surmaköidik kaelas, aga Kristus on selle vallandanud. Vangid on vabaks päästetud! Enam ei ole meil põhjust vanglas viibida. Tõuskem üles tunnistama iseendale ja kogu maailmale, kui suuri tegusid Jumal on meiega teinud! Tunnistagem julgesti oma kõrget positsiooni Jumala riigis Kristuse töö pärast!

Sest nõnda ütleb Issand: Hinnata teid müüdi ja rahata teid lunastatakse.

Ma ei tea, mida Issand nende sõnadega õieti öelda tahab. Aga need sõnad tuletavad mulle meelde, et kui kurat sai vale ja kavalusega inimkonna oma võimusesse, siis ei saanud Jumal temalt selle eest midagi. Samamoodi ilma rahata võtab Jumal inimkonna kuradilt oma võimusesse tagasi. Lunastusel oli küll oma hind, mida nõudis Jumala Seadus, nimelt Jumala Poja surm, aga tema surma tõttu on kõik jälle korras. Meilt ei nõuta meie päästeks midagi. Mida Jumala seadus nõudis, selle on täitnud Kristus.

Seega on meil tarbetu, asjatu ja patt katsuda oma vagadusega Jumala armu välja teenida. Arm on antud armust patustele - mitte vagadele või jumalakartlikele. Just sellisena, nagu sa oled, oled sa Jumala laps ja Kristuse vend ja taevariigi pärija. Seda kõike kutsub Issand sind uskudes omandama - ilma hinnata ja rahata.

Ta kutsub meid prohveti sule kaudu: Hoi, kõik janused, tulge vee juurde! Ka see, kellel ei ole raha, tulgu, ostku ja söögu! Tulge, ostke ilma rahata, ilma hinnata veini ja piima! Miks vaete raha selle eest, mis ei ole leib, ja oma vaevatasu selle eest, mis ei toida? Kuulake mind hästi, siis te saate süüa head ja kosutada ennast rammusate roogadega. Js 55:1-2.

Nüüd oleme olukorras, kus saame iga päev arvestada Jumala armu täiusega, kogu ta isaliku ja jumaliku armastusega. Meil pole millestki puudust. Kui ta on hoolitsenud meie igavese õndsuse eest, küll ta siis hoolitseb ka meie maiste vajaduste eest. Ta hoiab meid oma lastena, vahel küll noomib, aga trööstib samuti ikka selleks, et meie käsi hästi käiks. Ja meie käsi käib tõesti hästi, kuna kõik on tema kõikvõimsates kätes, ja ta teab, mis meid eluteel ees ootab, sest ta ise on selle kindlaks määranud ning armastava käega kaalunud.

Temale olgu kõige eest kiitus ja au alati ja igavesti. Aamen.