Jutlus peetud aprillil 2009

Issand kuuleb sind!
Psalm 116:1-8

 Ma armastan Issandat, sest ta kuuleb mu häält ja mu anumist, sest ta on pööranud oma kõrva minu poole ja ma hüüan teda appi oma eluaja.
Surma võrgud ümbritsesid mind, surmavalla ängistused tabasid mind, ma sattusin ahastusse ja muresse.
Aga ma hüüdsin appi Issanda nime: "Oh, Issand, päästa mu hing!"
Armuline on Issand ja õige, meie Jumal on halastaja.
Issand hoiab kohtlasi; ma olin nõder ja tema aitas mind.
Pöördu, mu hing, tagasi oma hingamisele, sest Issand on sulle head teinud!
Sest sina kiskusid mu hinge surmast välja, mu silmad silmaveest, mu jala komistusest.

Psalmis 116 loeme: ”Ma armastan Issandat, sest ta kuuleb mu häält ja mu anumist.” Psalmi kirjutaja on sellele äratundmisele jõudnud isikliku kogemise läbi. Ta on olnud hädas, millest ta ei näinud väljapääsu, ja Issand tuli talle appi. Ta kirjeldab seda olukorda: ”Surma võrgud ümbritsesid mind, surmavalla ängistused tabasid mind, ma sattusin ahastusse ja muresse.” Saanud abi, kiidab ta Issandat: ”Sina kiskusid mu hinge surmast välja, mu silmad silmaveest, mu jala komistusest.” Kirjutaja ei ütle, miks ja kuidas ta oli hädasse sattunud. Seda teab aga igaüks, kes on samalaadset kitsikust kogenud.

Inimesele on kõige raskem kogeda südamepiin, mis hakkab rõhuma, kui mõne süüteoga on rikutud hea vahekord Jumalaga. Ükski maine häda pole sellega võrreldav, sest nii kaua, kui meie vahekord Jumalaga on hea, saame me loota, et Jumal annab igast olukorrast väljapääsu. Kui oleme aga oma pahateoga põhjustanud tema viha, oleme tõeliselt hädas.

Oleme sunnitud oma hea vahekorra Jumalaga taastama. Aga mis suudaks ära hoida tema viha, kui me ei oma midagi sellist, mille pärast ta peaks meile armuline olema. Patt on selge tunnistus meie truuduse mitteusaldusväärsusest. Miks peaks ta siis meie palvet kuulda võtma ja meie patud andeks andma? Kui jünger Peetrus oli kinnitanud Jeesusele: "Kui ka kõik taganevad sinust, ei tagane mina eluilmaski" ja siiski Jeesuse varsti ära salgas, koges ta südamepiina, millest räägib psalm.

Taoline häda aga pole surmaks ega vii hukatusse, vaid Jumal annab meile selle kaudu tunda oma jumalikku armu oma Pojas. Meil on vaja vähemalt pisutki tunda oma tõelist seisukorda Jumala ees, kuhu me oleme sattunud oma patu pärast, et saada tunda Jumala suurt halastust, armu ning sellest tulenevat õndsust.

Kitsikus peab meid rõhuma nii sügavasti, et me ei näe ise sellest väljapääsu. Alles siis tuleb see meile õnnistuseks, sest kuni meil on veel vähenegi võimalus ise hakkama saama, ei saa Issanda abi kuigi vajalik tunduda. Kuningas Taavet kirjutab, kuidas ta koges südamevaeva pärast rasket pattulangemist. Ta oli veendunud, et oli teinud oma Issandale ja heategijale halvasti. Ta kirjeldab seda psalmis 32: ”Kui ma vaikisin, nõrkesid mu luud-liikmed mu päevasest oigamisest. Sest päevad ja ööd oli su käsi raskesti mu peal; mu üdi on ära kuivanud nagu suvekuumuses.” Psalmis 30:3-4 kirjutab ta, kuidas ta sellest hingeahastusest pääses: ”Oma patu ma andsin sulle teada ja oma pahategu ma ei katnud kinni; ma ütlesin: "Ma tunnistan Issandale oma üleastumised." Siis andsid sina mu patu süüteo andeks.” Alles selle patu andekssaamise järel teab Taavet, mis on tõeline õnn ja tunnistab: ”Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud. Õnnis on inimene, kellele Issand pahategu ei arvesta.”

Kas sina ühined psalmi kirjutaja sõnadega ”Ma armastan Issandat, sest ta kuuleb mu häält ja mu anumist?” Oled õnnis, kui sa tead, et Issand on oma halastuse tõttu ikka ja ustavalt sinu poolt. Ta on tõesti halastav ja ustav – hoolimata, kas sa seda näed või mitte. Aga õnn on seda teada, näha ja kogeda. Tõeline teadlikkus Jumala armust on alati seotud oma patususe tundmisega, sest need mõlemad on tõelised: meie patt ja Jumala arm, ehkki Jumala arm on ikka suurem.

Seepärast pole õnnetust, kui satud mõnesse kitsikusse. Hädas tuleb appi hüüda Issanda nime ja ta vastab sulle. Ta näitab vastates, et ta armastab sind ja halastab sulle. Seepärast kirjutab apostel Jaakobus: ”Pidage seda lausa rõõmuks, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse!” Jk 1:2. Hädas kiusab meid kurat, püüdes meid panna selles usus kahtlema. Kes aga vastu peab ja loodab Issandale, saab iga kord näha, et Issand on ustav, ja see on alati ühtemoodi rõõmus kogemus.

Kuna Issand meid armastab, siis ravib ta meid just sellisel viisil, nagu kirjeldatakse Kirjas heebrealastele: ”Ära põlga Issanda karistust, ja ära nõrke, kui tema sind noomib! Sest keda Issand armastab, seda ta karistab, ta piitsutab iga poega, kelle ta vastu võtab. Kannatused on teile kasvatuseks: Jumal kohtleb teid nagu poegi, sest mis poeg see on, keda isa ei kasvata? Kui te olete ilma kasvatuseta, mille osaliseks on saanud kõik, siis tähendab see, et te olete sohilapsed ja mitte pojad. Hb 12:5-8. Ükski kasvatamine ei tundu samal hetkel olevat rõõm, vaid toob kurvastust; aga hiljem see annab õiguse rahuvilja neile, keda selle varal on harjutanud. Hb 12:11.

Meie vaimulik kasvatamine ja hooldamine Issanda käe all jätkub kogu eluaja. Ta tuletab meile iga päev meelde, et ta pole meid maha jätnud, vaid armastab ja hoiab meid. Kui sa järgmisel korral hädasse satud, ükskõik kas väikesesse või suuremasse, siis meenuta, mis on Heebrealaste kirjas Issanda karistuse kohta öeldud ja pane tähele, mil viisil Issand su anumisele vastab! Nii saad järgmisel korral, kui tunned end kitsikuses viibivat, Issanda truudusest jõudu ja toetust.

Kõiksugust vaeva, kuhu me elu ajal satume, kasutab Issand meie heaks, vaatamata sellele, kas me oleme ise selle häda põhjustanud või mitte. Mina olen küll kogenud, et Issand kasutab minu arstimiseks ja kasvatamiseks ka minu enda süü läbi tekitatud häda. Ta annab mulle patud andeks ja kasutab tekkinud olukorda imelisel viisil nii minu kui ka teiste heaks. Tema võib nõnda talitada, kuna ta halastus ja arm ei sõltu meist, vaid tema enda tööst meie eest, millega ta kustutas meie patud. Nii talitades leiab ta õiglus ja truudus väljenduse.

Issandale on iseloomulik, et ta hoiab nõtru. Jeesus tänas oma Isa selle eest, et ta oli ”peitnud tõe tarkade ja mõistlike eest ja ilmutanud selle väetitele.” Mt 11:25

Issand hoolib nõtradest ja ”tõstab vaevase põrmust üles.” Ps 113:7. Sel viisil tuleb ilmseks ta halastus ja armastus. Apostel Paulus kirjutab korintlastele: ”Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost. Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid. Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on, et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees.” 1Kr 1:26-29.

Seepärast on õnn olla väetite ja nõrkadena Issanda hoida ja hoolitseda. See tema soov ja tahtmine on meile õnnistuseks. Aamen.