Jutlus peetud Raplas 7. pühapäeva pärast nelipüha 23 sept. 2007. Rapla koguduse leht 2007/4

Jeesus äratab surnu
Lk 7:11-16.

 

11. Ja mõni aeg hiljem läks Jeesus linna, mida hüütakse Nainiks, ja temaga läksid kaasa ta jüngrid ja suur hulk rahvast.
12. Aga just siis, kui ta linna väravale lähenes, kanti välja surnut, oma ema ainsat poega, ja ema oli lesk. Ja üsna suur hulk linnarahvast saatis teda. 13. Ja kui Issand nägi ema, hakkas tal temast hale ja ta ütles: "Ära nuta enam!"
14. Ja ta astus ligi ja puudutas surnuraami, mispeale kandjad jäid seisma. Ja ta ütles: "Noormees, ma ütlen sulle, ärka üles!"
15. Ja surnu tõusis istuli ja hakkas rääkima. Ja Jeesus andis poja ta emale tagasi.
16. Aga kõiki haaras kartus ja nad ülistasid Jumalat ja ütlesid: "Meie seas on tõusnud suur prohvet!" ja "Jumal on tulnud hoolitsema oma rahva eest!"

Jeesuse elust ja tegevusest on näha, et Jumal on hea ja halastav Jumal. See ilmneb ka käesolevast tekstist. Kui Issand nägi ema, hakkas tal temast hale ja ta ütles: "Ära nuta enam!"
Need sõnad ei olnud niisugused nagu inimeste sõnad, mis on ainult kaunid ja lohutavad. Jeesus otsustas tuua ema poja tagasi ellu, ja see otsus oli tema sõnade põhjuseks.

Selles ilmneb erinevus inimeste ja Jumala lohutuse vahel. Jumala lohutus põhineb tema tegudel. Jumala teod ja tegutsemine meie juures on meile suureks lohutuseks. Kui oleme mures igapäevase leiva pärast, siis on tema hoolitsus meile lohutuseks. Ja kui meie meel on patu pärast kurb, siis on tema pääste meile lohutuseks.

Jeesus ei äratanud poega kohe ellu. Tal oli kombeks esiteks öelda mõni sõna, enne kui ta tegi haiged terveks. Inimesel on tähtsam astuda ühendusse Jumalaga, kui saada ihulikult terveks. Nii sündis kord, et kui Jeesuse juurde kanti üks halvatu, ütles ta esiteks halvatule: Ole julge, poeg, sinu patud on sulle andeks antud! Mt 9:2. Tegelikult ei tulnud Jeesus maailma inimesi nende ihutõbedest parandama. Tema ülesanne oli päästa meid meie patust. Jeesuse imetegutel oli eriline siht, mille Jeesus tol korral avaldas: Et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda maa peal, - siis ta ütles halvatule: tõuse püsti, võta oma kanderaam ja mine koju. Mt 9:6. Niisiis on tunnustähtede ülesandeks kinnitada kuulutatud sõna. Armu sõna on kõige tähtsam, sest selle läbi saame igavese elu, ja imeteod vaid kinnitavad seda.

Kui Jeesus oli nüüd mõne sõnaga trööstinud surnud poja ema, astus ta ligi ja puudutas surnuraami, mispeale kandjad jäid seisma. Ja ta ütles: "Noormees, ma ütlen sulle, ärka üles!" Ja surnu tõusis istuli ja hakkas rääkima.

Siin osutub Jeesus Jumalaks. Ta ei toimi kellegi teise nimel ja väega, nagu prohvetid ja hiljem apostlid, vaid ta toimib iseenda nimel ja omaenese väega. Kuna keegi muu peale Jumala ei suuda kedagi surnuist äratada, siis see imetegu Naini linna värava juures osutab, et Jeesus on Jumal. Ka siis, kui Jeesus ei oleks midagi oma päritolust öelnud, oleks sellest imeteost piisanud juuditele kindluseks, et Jeesus oli Jumala Poeg.

Surnuist äratatud poeg hakkas kohe rääkima. Tekst ei jutusta, mida poeg ütles. See ei olegi tähtis. Aga see ilmutab, et niipea kui poja keha oli jälle saanud elavaks, siis suutis ta ka rääkida. See on pildiks vaimulikule äratusele. Kui Jumala sõna kaudu ärkame vaimulikust surmaunest, siis hakkame kohe rääkima Jumala halastusest meie kohta ja tunnistama tema armutegudest Jeesuse kaudu. See on reegel, sest evangeeliumi Sõna, mis on inimese ellu äratanud, juhatab inimest tunnistama ja kuulutama evangeeliumit. See on uus vägi inimeses, millele ta ei taha ega suuda vastu panna. Ta räägib suurest rõõmust, mis täitab ta südant. Sel viisil on näiteks sündinud ülistuslaulud. Ma laulan suust ja südamest Sull', Issand, minu rõõm! Ja lauldes räägin kõigest heast, mis Sinust teada on. Nii luuletab Paul Gerhardt. KLPR 387. Paul Gerhadti elust ja tööst avatakse täna siin pastoraadis näitus. Tema sünnist on tänavu möödunud 400 aastat.

Neil sündmustel, mis leidsid aset Jeesuse maise tegevuse ajal, nagu ihulikud paranemised ja surnuist elluäratamised, on veel tähtsam mõte vaimuliku ja igavese elu puhul. Jeesus oli siia maailma tulnud sellepärast, et viia meid igavesest hukatusest igavesse ellu. Maine elu ja kõik, mis maa peal sünnib on kaduv. See poeg Naini linnast, kelle Jeesus äratas maisesse ellu, peab jälle surma. Aga see õpetus, mis selle sündmuse kaudu meile ilmub, toob usklikele igavese elu ja annab meie vaimule rõõmu ja jõudu.

Ja Jeesus andis poja ta emale tagasi.

Kui kõik Iiobi pojad hukkusid õnnetuse läbi, ütles Iiob: "Issand on andnud, ja Issand on võtnud, Issanda nimi olgu kiidetud." Ii 1:21. Et surm oli viinud emalt tema poja, see tähendab õieti, et Jumal oli võtnud emalt oma anni tagasi. Ja nüüd Jeesus - Jumalana - andis poja emale veel korraks tagasi. Sest kõik, mis juhtub Jumala lastega, tuleb Jumalalt, olgu see meie silmis hea või halb, elu või surm. Jumal võtab ja Jumal annab. Issand ütleb prohvet Jesaja kaudu: Mina olen Issand, ja kedagi teist ei ole. Mina valmistan valguse ja loon pimeduse, mina annan õnne ja toon õnnetuse, mina, Issand, teen seda kõike. Js 45:6,7. See aga ei tähenda meile halba. Jumala annid on kõik head. Kui ta lõi kuradi, kelle läbi inimkond langes pattu, oli ta otsustanud päästa meid oma Poja surma kaudu kuradi meelevallast oma taevasesse riiki, seega loomisest veel suuremasse kirkusesse. Kuna kõik tuleb armastava taevase Isa käest, siis ei või meile midagi halba juhtuda. Apostel Paulus kirjutab: "Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks." Rm 8:28. Paul Gerhardt laulab: Mis siin maailmas oleme ja mis meil osaks saand, Sa oled, Isa, üksine meid seega õnnistand. Selline on nende elu, kes usuga Jumala sõnale loodavad. Hoopis teisiti juhtub aga neil, kes Jumala sõna, andeid ja juhatust põlgavad. Nendel juhtub kõik valesti. Miski ei tule neile heaks.

On suur eelis vastu võtta kõike taeva Isa headest kätest. See eelis on igaühele antud Jeesuse kaudu. Jumala tahe ja soov on, et me võtaksime teda tõsiselt ja usuksime tema tõotustesse. Vahel näivad meil tema annid halvad ja arusaamatud olevat. Kuid kõik on armastava Isa käega kaalutud ja tuleb meile heaks. Vahel ta ka karistab meid, et meid õigele teele juhatada. Tekst jätkub:

Aga kõiki haaras kartus ja nad ülistasid Jumalat

Kui inimene äkki ja ettevalmistamata kohtab midagi jumaliku ja üleloomuliku, siis teda haarab kartus. Sest inimene teab, et ta pole valmis püha ja õige Jumala ette astuma. Jeesusesse uskujatele on kõik teisiti. Nemad teavad, et neil on Jeesuse kaudu patud anteks andud. Need on Jumalaga teistsuguses ja heas vahekorras, ja seda nimetatakse jumalakartuseks. Kuigi ka nende liha kardab üleloomulikke sündmusi, on nende vaim armu sõna tõttu täis rahu ja lootust.

Mida sina arvad surmast? Surm tähendab, et elul on lõpp. Me ei suuda kedagi ellu äratada. Surm on meie poolt vaadatuna lõplik. Seda tundis ka ema Naini linnast, kui ta poeg oli surnud. Sedasama mõtlesid ka Laatsaruse õed, kui nende vend oli surnud. Nad arvasid, et Jeesuski oli surma ees võimetu. Aga Jeesus pole ainult inimene. Ta on ka Jumal. Ja Jumalale on kõik teisiti kui inimestele. Ta teeb surnud elavaks ja kutsub olematuid nagu olevaid, loeme kirjast roomlastele. Rm 4:17. Elu, mis ei ole, kutsub ta olema, sest ta on Jumal, ja ta on kõige põhjuseks ja algatajaks. Ilma temata pole midagi olemas. Ta loob seda, mida pole olemas olnud. See on jumaluse tundemärk. See sündmus Naini linna värava ees osutas Jeesuse jumalikkusele.

Teine ja sama tähtis asi on, et Jumal tarvitab loomises ainult oma sõna. Ta ütleb: Saagu see! Ja see saab. Jumala sõna omab võimu kõige üle, sest see on osa temast. Sõna on nimelt Jumala Poeg, Jeesus, meie Issand, kelle Jumal läkitas maailma. Tema on Jumala Sõna. Ja Jeesusega on Jumal ka meile andnud oma sõna väe, nimelt neile, kes Jeesusesse usuvad. Seepärast on meilgi sama loomise võimalus - kuid eeldusel, et usume sõnasse Jeesusest ja kasutame seda. Sel viisil tegid näiteks apostlid imetegusi. Nad tegid neid Jeesuse nimel ja tema sõna väega.

Kõige suurem loomistöö ja imetegu on vaimuliku elu loomine. Ja seda on iga Jumala laps kutsutud tegema. See sünnib ainuüksi evangeeliumi kuulutuse kaudu.

Ihulik tervis ja maine elu on meile küll tähtsad, aga apostel kirjutab, et meie ei pea silmas mitte nähtavat ja mööduvat, vaid nähtamatut ja igavest. 2 Kr 4:18. Selles kaduvas maailmas pole meil vaja muretseda. Issand ütleb: Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda! Mt 6:25. Tehkem selle asemel vaimulikus maailmas Jeesuse nimel suuri tegusid! Tehkem terveks vaimulikult haigeid, tugevdagem evangeeliumiga nõrku, äratgem Sõnaga ellu vaimulikult surnuid! Siis saame koos nendega rõõmustada Jumala päästest. Ja seda kõike võime teha Jumala vägeva sõnaga.

Meie inimestena oleme sõltuvad Jumala sõnast. Kui Jumal võtaks meilt oma sõna ära, siis langeksime hukatusse. Sest elu, igavene elu on Tema sõnas, mitte kusagil mujal. Seepärast on Jumala sõna meile kõige tähtsam asi. Ilma armusõnata me sureksime vaimulikult. Seepärast hoidkem seda hästi! Säilitagem seda südames just nii, nagu see on Piiblis kirjutatud, ja kasutagem seda. Aamen.

Index - Jutlused
Juhi mind oma tõeteel ja õpeta mind, sest sina oled mu pääste Jumal. Ps 25:5