Jutlus peetud Kärus, Harkus ja Nabalas aprillil 2008

Jumala juhatusest
Hb 12:1-10

 

Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takertab meid, ja jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu!
Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas risti temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala paremale käele.
Võtke siis eeskujuks teda, kes on kannatanud niisugust patuste vaenu enese vastu, et te ei väsiks ega teie hing ei nõrkeks.
Teie ei ole veel vereni vastu pannud patu vastu võideldes!
Ja te olete täiesti unustanud julgustuse, mis teile nagu poegadele ütleb: 'Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ära nõrke, kui tema sind noomib! Sest keda Issand armastab, seda ta karistab, ta piitsutab iga poega, kelle ta vastu võtab.'
Kannatused on teile kasvatuseks; Jumal kohtleb teid nagu poegi, sest mis poeg see on, keda isa ei kasvata?
Kui te olete ilma kasvatuseta, mille osaliseks on saanud kõik, siis tähentab see, et te olete sohilapsed ja mitte pojad.
Pealegi olid meie lihased isad meile kasvatajaiks ja me pelgasime neid; kas me siis palju enam ei peaks alistuma vaimude Isale, et elada? Lihased isad kasvatasid meid ju lühikest aega ja oma äranägemise järgi, aga tema kasvatab meid meie kasuks, et saaksime osa tema pühadusest. Aamen.

Armsad sõprad! Ma tahaksin rääkida pisut Jumala juhtimisest, mil viisil ta juhib ning õpetab oma lapsi, et nad saaks tema tegusi näha ja kogeda.

Te teate hästi et me oleme Jeesuse töö ja ristimise läbi saanud Jumala riigi elanikeks ning tema oma perekonna liigmeteks. Ja Teil on väga tutav Jeesuse sõnad 'Mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.' Mt 28:20. Õieti on teil nii nagu kuningas Taavet kirjutab: 'Mul pole mingit puudust' - kuna kõikvõimas Jumal on meie Isa ja tema Poeg on meie vend.
Siiski ma arvan, et te, nagu minagi, muretsete igapäevast elust: mida süüa ja millega riietuda, kas ma jään haigeks vöi kas mu perele midagi kurja sünnib? Kui midagi raske eluteele langeb, siis tekkib kohe mõtte, et Jumal olevat kuhugi kõrvale läinud.

Ma tahaksin meelte tuletada, et Jumal tõesti on meiega igal hetkel ja igal olukorral. Ta valitseb kogu maailma üle, midagi ei saa ilma tema teadmata või lubamata sündida. Ta on armastusega kaalinud kõik, mis meile sünnib. Ta on kõige taga, et juhata meid kõige paremat teed, et meil läheks hästi ja saaksime igavesti õndsaks. Ja seda kõige Jeesuse voolanud vere tõttu. Viga on meis, kes Jumala juhatust ei näe.

Jumal teab kõik ette, mis me vajame. Seepärast ei olegi vaja lugeda temale üles kõik meie soovi. Meil on lubatud oota temalt, et ta omal ajal neid soovi täitab, ja ta täitab neid veel paremini kui me oskaksime paluda.
Kui juhtub, et meie peale tuleb raskusi, on need Jumalalt antud. Sest tal on nendega hea eesmärk. Ta laseb vahel langeda üsna suuri kivi meie eluteele, nii et peame tema poole hüüdma ja abi paluma. Ta teeb nõnda, mitte et meid piinada, vaid seepärast et ta saaks näita meile, et ta võtab meie palvet kuulda. Kuidas ta muidu saaks meile seda näita? Ta on sunnitud meiega nii tegema. Ja sel moel loob ta aegamööda endaga usaldusliku suhet. Sel viisil annab ta meile kogemus, mille sarnast ei maisest elust leidu. Teadmine taeva Isa pidevast juuresolekust ja juhatusest täitab südant imeliku rõõmuga.

Kuigi meil on piiblis tohutult palju Jumala tõotusi tema armastusest, hoolitsusest ning heast tahest meie kohta, on imeline kuidas me pääseme neist tõotustest mööda, nii et ei mingit usku meis sünni. Kui raskusi langeb meie peale, oleme just nende inimeste sarnased, kellest Jeesus ütleb, et neil on kitsikus ja nõutus merekohina ja veevoogide pärast. Lk 21:25. Aga Jumal on armuline ja annab meile usku, kui me seda temalt palume.

Keegi inimene pole selles asjas teist parem. Ka prohvetid ja muud Jumala sulased olid samasugused uskmatud, nimelt enne kui Jumal õpetas neid võtma tema sõna tõsiselt. Iisraeli rahva juhataja Gideon on meil uskmatuse puhul heaks näiteks:

Jumal räägib temaga ingli läbi ja ütleb: 'Issand on sinuga.' Km 6:12. Gideon aga mõtleb selle üle, kuidas ta Jumala käsu järgi pidi Iisraeli sõjavõimu juhatada seda suurema vastase vastu, ja siis ta kahtleb ja ütleb: Oh, Issand, millega mina Iisraeli päästan? Vata, minu tuhatkond on kõige nõrgem Manasses ja mina olen noorimoma isa peres. Siis ütles Issand temale: 'Et mina olen sinuga, siis sa lööd midjanlased maha nagu üheainsa mehe.' Aga Gideon ei suutnud ilma nägemata uskuda. Ta ütleb: Kui ma nüüd olen sinu silmis armu leidnud, siis tee mulle üks tunnustäht, et sina oled see, kes minuga räägib! Ära siis lahku siit, kuni ma su juurde tagasi tulen ja oma roaohvri toon ning su ette panen!' Ja ta vastas: 'Ma jään kuni sa tagasi tuled.' Ja Gideon läks ning valmistas sikutalle ja poolest vakast jahust hapnemata leivakesi, pani liha korvim leeme potti ja tõi tema juurde tamme alla ning seadis ta ette. Aga Jumala ingel ütles temale: 'Võta liha ja hapnemata leivakesed, aseta siia kalju peale ja vala leem välja!' Ja ta tegi nõnda. Ja Issanda ingel sirutas saua, mis tal käes oli, ja puudutas selle otsaga liha ja hapnemata leivakesi: siis tuli kaljust välja tuli ning põletas ära liha ja hapnemata leivakesed. Ja Issanda ingel kadus ta silmist.

Võiksime arvada, et Gideon seda tunnustähti nähes oleks saanud julgust hakata Issanda käsu kohaselt toimima. Aga kui ta mõtles eesoleva võitluse peale, kahtles ta jälle. Kui nii juhtuks, et Iisrael saaks lüüa, kuidas siis nende naiste ja lastega sündiks? Samasugust kahtlust kui Peetrusel, kui ta vaatas mere voogide peale ja hakkas vajuma. Peetrus pööras Jeesuse poole ning palus abi, ja sai abi. Gideon teki samal moel: Ta võtis taas Jumalaga ühendust ja ütles: 'Kui sa tahad minu käe läbi Iisraeli päästa, nagu sa oled öelnud, siis vaata, ma panen need niidetud villad rehepõrandale; kui kaste tuleb ainult nende villade peale, aga kogu maapind jääb kuivaks, siis ma tean, et sa Iisraeli minu käe läbi päästad, nagu sa oled öelnud.' Kuigi Gideon tunnistas, et Jumal oli nii öelnud, kahtles ta. Aga nõnda sündis: kui ta järgmisel hommikul vara üles tõusis ja vilu vajutas, siis ta pigistas villadest kaste välja, kaisutäie vett! Km 6:36-37.
Aga Gideon ütles Jumalale: 'Ärgu süttigu su viha põlema minu vastu, et ma veel kord räägin! Luba, ma katsun veel kord villaga! Lase nüüd ainult villad kuivaks jääda, aga kogu maapinnal olgu kaste!' Ja Jumal tegi sel ööl nõnda: ainult villad jäid kuivaks, aga kogu maapinnal oli kaste.
Alles siis, kolme jumala tunnustähe pärast, kogus Gideon julgust. Vara järgmisel hommikul läks ta sõtta, ja rahvas järgnesid talle, ja Jumal oli nendega.

Jumal ei pane pahaks, et sa palud temalt tunnustähte, kui sinu usk on nõrk. Ta annab meelsasti mida palud ja rohkemgi - sinule imestuseks ja rõõmuks! Oieti on ta varemgi andnud sulle tunnustähte, aga sa ei ole neid näinud. Palu, et ta näitab neid sulle!

Meie usk vajab Jumalalt tunnustähte. Need on täiesti vajalikud. Kuidas oleks näiteks karjased Petlemma õitsil saanud kindlaks kes laps kogu linnas oli Messias, kui ingel poleks neile öelnud, et see on mähitud ja sõimes magab? Ja kuidas Johannes oleks ilma tuve tunnustähe teadnud kes kõigist mehist, kes talle tulid, oli Jumala Tall? Nii ka sina ei tea et just sina oled Jumala armastatud, ilma et ta annab sulle tunnustäheks üht sõna. Palu temalt seda, siis sa saad!

Issand Jeesus andis ka palju tunnustähte, et inimesed võiksid teada, et ta tõesti on Messias, Jumala Poeg. Need tunnustähed olid alati prohvetite sõnadega ühenduses. Ta tegi täpselt mida oli kirjutatud Messia tõist: Ta terventas haigusi, isegi äratas surnuid. Ka täna teeb ta meelsasti meile tunnustähde, et me ei jääks ilma usuta, vaid teaksime et ta on meie Päästja ning Õnnistegija.

Ometi palub väga vähe inimesi Jumalalt tunnustähte, et saada oma usule kindlust Jumala juuresolekust ja armastusest. Nad soovivad vaid maiseid anteid, nagu Jeesuse maapealsel ajalgi. Nad ei tea, mis nad kaotab, ega mis neid ootab jumalatu elu päärast!

Keda Issand armastab, seda ta karistab, otsekui isa poega, kellele ta head tahab. Õp 3:12. Aga ükski kasvatamine ei tundu samal hetkel olevat rõõm, vaid toob kurvastust; aga hiljem see annab õiguse rahuvilja neile, keda selle varal on harjutanud. He 12:11.
Jumala karistamisel on hea eesmärk. Ta tahab näita sulle midagi imelist, et ta hoolitseb sinust ja et tal on kõik meelevald taevas ja maa peal ja tarvitabki seda meelevalla sinu heaks. Järjekord on see: Esiteks paneb Jumal midagi rasket su ette. Seepärast sina palud Jumalalt abi, ja ta kuuleb sind ja tuleb appi. Märgatkem, et Jumal ei saa meile midagi teha või näita nii kaua kui me saame millelgi viisil ise hakkama. Alles siis kui meie ees on sein püsti tõusnud ja meie omad võimalused on otsa, alles siis saab Jumal midagi nähtavat meile teha.
Seepärast kirjutab apostel: Rõomustage alati, tänage kõige eest! 2 Ts 5:16,18. Sest kui meie võimalused on lõpp, siis on Jumala aeg, siis tuleb ta midagi tegema.

Kui sa nüüd palud Issandalt, et ta ennast sulle näitaks, siis viib ta sind esiteks selle punkti, et sa peab hüüdma: Mu Jumal, kas sa oled mu täiesti maha jätnud? Ta viib esiteks põrgu ja seejärel taevasse. See on jäejekord.
Kui meil siin läheb hästi, ei ole siis Jumala aega. Aga see tuleb. Kiriku puhul on asjad juba hoopis lootusetu. Nõnda on vähemalt Soomes ja Rootsis, kus nad on kaldunud Jumala sõnast täiesti kõrvale ja tagakiusavad tema ustavaid sulaseid. On selgesti näha, et ka Eesti kirik on asunud samale teele. Kirikute poolt pole enam Jumala riigile midagi oota. Just seepärast on meil hea lootus, nimelt et pea on Jumala aeg midagi teha. Ja ta tuleb tegutsema imelisel viisil, nii et me saame näha, kellel on meelevald maa peal. See sünnib küll maailma ja kirikute tagakiusamise all, nagu ikka ajaloos on sündinud. Aga meie saame koos Jumala rahvaga nagu Stefanus näha taevaid avanevat ja Inimese Poja seisvat Jumala paremal käel. At 7:56.

Palju inimesi taganevad Jumalast vastulöökide ja katsumuste pärast. Kui Jumal oli lasnud kuradel Iiobi piinada, ütles ta naine temale: Kas sa veelgi oma vagadusest kinni pead? Nea Jumalat ja sure! Aga ta vastas temale: Sinagi räägid, nagu rumalad naised räägivad. Kas me peaksime Jumalalt vastu võta ainult head, aga mitte kurja? Ii 2:10. Iiob ei nurjunud, ja Jumal andis talle tagasi, mis ta oli kaotanud ja veel rohkem. Jumal ei jäta maha neid kes teda usaldavad. Ükskõik mida Jumal meie kasvatamisele tarvitab, olgu see haigus, majanduslik õnnetus, kurjad inimesed, vanakurat või meie omad patud. Kõik ta kasutab meie heaks, et saame isiklikult tema armastust ja juuresoleku kogeda.

Mida halvem on olukord, seda parem. Kui Jeesuse jüngrid kord olid temaga läinud kaugele asustatud aladest ära, mäletasid jüngrid äkki, et nad olid unustanud kaasa võta midagi süüa. Aga Jeesus ütles neile: Mis te aruta, et teil ei ole leiba? Kas te ikka veel ei mõista ega saa aru? Kas teie süda on ikka veel kõva? Silmad teil on, aga te ei näe, ja kõrvad teil on, aga te ei kuule! Ja kas teil ei ole meeles, kui ma viis leiba murdsin viiele tuhandele, mitu korvitäit palakesi te korjasite? Nad ütlesid talle: 'Kaksteist'. - 'Kui seitse leiba oli neljale tuhandele, mitu korvitäit palakesi te siis korjasite?' Nad ütlesid: 'Seitse'. Ja Jeesus ütles neile: 'Kas te ikka veel ei saa aru?' Mk 8:17-21. Mida vähem oli jagada ja mida suurem oli vajadus - seda rohkem jäi üle, kui Jumal oli seda vähest määra õnnistanud. Kui inimesel on vähe, siis on Jumalal seda rohkem.

See tõde käib ka meie vaimuliku elu kohta. Kui Jumal on meid sellele punktile viinud, kus me näeme, et oleme Jumala riigi puhul täiesti võimatud, siis on Jumala aeg avada meile taeva ukse ja näita meile oma taevalike varanduseid.

Sellisele Jumalalähedasele elule on aga üks tingimatu eeldus, nimelt et me püsime Jumala sõnas, hoiame sellest kinni igal olukorral. Sest Jumal tegutseb meiega oma sõna abil. Sõna on tema töövahend. Ärgem epausuga võtku seda võimalust temalt ära! Vaid jäägu tema Sõna sügavasti mei süda, et meilt ei tema õnnistus kao, vaid meil läeks hästi nii maises elus kui ka igavesti. Aamen.