See on lõpetatud
Jh 19:30
Kui nüüd Jeesus oli võtnud äädikat, ütles ta: "See on lõpetatud", ja langetanud pea, heitis hinge.
Mis on lõpetatud? - Töö, mida Jeesus oli tulnud maailma tegema, on lõpetatud. Jeesus viis oma ülesande täide. Ta maksis meie kõikide patuvõlad oma verega. Kogu päästetöö on ära tehtud, mille kaudu kogu inimkond on saanud õigeks, pühaks ja taeva Isale kõlblikuks. Midagi lisada pole vaja. Taevas on meile avatud, meid on juba sinna toodud, nimelt Jumala poolt vaadatuna. Ta ei nõua meilt enam midagi, vaid ta kiidab meid heaks Jeesuse tõttu.
Sellest sõnumist ei tohi me mitte kunagi mööda minna ega seda selja taha jätta, vaid see peab olema ikka meie südames ja suus kuni surmani, sest see on taeva võti. Ometi on inimeste tavaline reaktsioon sellele sõnumile, et seda nad juba teavad. Kes nõnda mõtleb, ei näe ega mõista Jeesuse päästetöö sisu. Aga kes on isiklikult kogenud pääste tähtsust, see ei lähe siit kuhugi edasi, vaid armastab seda sõnumit ja ehitab oma elu selle peale.
Kui kuulutatakse, et Jeesus on juba teinud kõik meie pääste jaoks ja et me oleme selle töö kaudu juba päästetud, siis tekib küll küsimusi: ”Mis mõte on siis meeleparandusel ja kõigel mis õige pöördumise juurde kuulub ning pühitsemisel?” Vastus sellele on, et õige meeleparandus ja pöördumine on uskumine Jeesuse lõpetatud ja täideviidud töösse. Kui sellesse usume, jätame ühtlasi selja taha meie omad asjatud katsed oma tööga Jumala armu ära teenida. Siis me ütleme koos apostel Paulusega: Mis mulle enne oli kasuks, seda ma olen arvanud kahjuks Kristuse pärast. Jah, enamgi: ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeks, et saada kasuks Kristust ja et mind leitaks tema seest ega oleks mul oma õigust, mis tuleb Seadusest, vaid see õigus, mis tuleb Kristusesse uskumisest, see, mille Jumal annab usu peale. Fl 3:7-9.
Pühitsemise puhul pole olemas muud pühitsemist kui see, mille Jeesus on meile ristil surres andnud ja millega ta on meid juba riietanud. Me oleme tema veres juba pühitsetud. Aga kui me räägime igapäevasest pühitsemisest, tähendab see seda, et me tuletame meelde Jeesuse pühitsemistööd ja toidame sellega hinge. Jumala poolt tõeks kuulutatu saab siis tõeks ka meie arusaamise kohaselt, nii et meie süda täitub rahu ja rõõmuga. Kui me ei saaks Kristuse tööst midagi teada, mis kasu sellest tööst siis meile oleks? Seepärast käsib Issand meil seda inimestele õpetada ning neid sellega pühitseda.
Meie lihalik mõistus ei pea küll sammu selle sõnumiga, mille kohaselt kõik meie päästet puudutav on Kristuses juba valmis. Küsitakse: ”Mis sünnib, kui kõiksugused patused, langenud ja pööramatud inimesed võtavad seda sõnumit enda kohta tõena?” Vastus on, et nad saavad sellega pööratud, nad saavad õigeks ja igavesti õndsaks. Apostel Paulus kirjutab: Siin ei ole erinevust, sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud tema veres lepitusohvriks usu kaudu. Rm 3:21-25.
Teine tavaline vastuväide on: ”Kas mitte sellise vaba ja kerge armuõpetuse omandamine ei vii kergemeelsusse ja lodevatesse elukommetesse?” Vastus on, et Issand on kutsunud meid seda sõnumit kuulutama, et need, kes seda vajavad, sellest teada saaks. Kuritarvitusi ei saa takistada, aga evangeeliumi kuritarvitajad tunnistavad oma teoga, et nad ei ole evangeeliumit tõsiselt vastu võtnud, sest evangeelium on vägev ja uuendav jõud, kes ei jäta inimest ükskõikseks, kuna selle sees on Jumala Vaim.
Arvamus, nagu oleks evangeeliumisse kerge usuda, on vale. Sellest tunnistavad inimeste endi vastuväited. Miks nad evangeeliumi hülgavad, kui seda oleks nii kerge vastu võtta? Nad hülgavad evangeeliumi seetõttu, et see on inimlikule mõistusele arusaamatu. Paulus kirjutab: See on juutidele ärrituseks ja paganaile narruseks, ent neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või kreeklastele, on ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus. 1 Kr 1:23,24. Küll nad usuksid seda, kui Kristuse päästetöö kõrval tohiks arvesse võtta ka inimese omi teeneid nagu kahetsust, usku ja head tahet. Seepärast segatakse evangeeliumisse inimeste poolt usinasti nõudmisi ja eeldusi. Õeldakse, et me peaks leidma oma südamest seda ja seda, et olla päästetud. Aga see pole enam Jumala evangeelium.
Ka uskuvate vanale lihale on puhas evangeelium vastuvõtmatu. Seepärast toimub meie sees ikka võitlus, kui vajame hinge ja usu poolt Jumala armu, aga liha ja kurat avaldavad vastupanu. Evangeeliumi omandamine pole kerge, vaid raske. Seepärast Jeesus ütleb: Võidelge, et minna sisse kitsast uksest, sest paljud, ma ütlen teile, püüavad minna, aga ei suuda! Lk 13:24. Keegi mitte ei võta evangeeliumit endale, vaid see antakse kingiks Jumala armust. Ja kes selle saab, peab selle eest kogu eluaja võitlema oma liha, maailma ja kuradi vastu. Aga tasub hästi võidelda, sest evangeelium on suurem ja väärtuslikem aare kui taevas ja maa.
Apostel Paulus kuulutab oma kirjas efesoslastele, mis on puhas evangeelium: Teie olete armu läbi päästetud usu kaudu ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt - , mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda. Ef 2:8,9.
Ta ütleb sedasama, mida tähendavad Issanda sõnad 'See on lõpetatud': Teie olete armu läbi päästetud - Kristuse vere läbi, ilma oma tegudeta, sellistena kui te olete, kõigel moel patustena ja jumalakartmatutena. Sedasama selgitab Paulus ka teisel kohal: Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. Rm 5:8.
Seda evangeeliumit me
omandame, nagu öeldakse, 'usu kaudu' ja puhta annina. See on
and, mis on olnud valmis ja meile antud juba kahe tuhande aasta
eest. Jumal on seda veel ristimisega meile isiklikult kinnitanud
ja nüüd andakse sellest meile teada.
Nüüd kuulutab Püha Vaim: Tule! Ja see, kes
kuuleb, öelgu: Tule! Ja januneja tulgu! Kes tahab,
võtku eluvett ilma tasuta! Ilm 22:17.
Kui me siis oleme kuulnud Jeesuse sõnu 'See on
lõpetatud' ja oleme saanud teada, et kõik, mis meie
pääste ja igavese õndsuse juurde kuulub, on tema
lõpetatud töö kaudu valmis tehtud, nii et me
oleme tema vere hinnaga patuvõlast päästetud,
õigeks ja pühaks tehtud ning seejärel ristimise
kaudu Jumala lapsiks ja taeva pärijateks võetud - siis
algab meil päris uus aeg. Kuna ta on meid oma verega vabaks
ja enda omaks ostnud, siis me ei ole enam ebausu ja kuradi orjad,
vaid Issand on meie uus tööandja, kes annab meile
ülesandeid, taevalisi ja imelisi ülesandeid. Issand
kutsub meid nüüd tööle oma viinamäele ja
tema käsk kõlab: Minge kõike maailma,
kuulutage evangeeliumi kogu loodule! Mk 16:15. Paulus
kirjutab:
Kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata? Kuidas aga saadaks kuulda, kui ei olda läkitatud? Rm 10:14. Mingem siis kohe Jumala viinamäele! Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe, ütles Issand oma jüngritele. Mt 9:37.
Aga mis sünnib, kui me järgime Issanda käsku ja kuulutame evangeeliumi? Kas siis kõik kuulajad seda usuvad? Ei usu. Ainult väiksem hulk, üks siin ja teine seal. Me ei pea ootama, et kõik usuksid, kui me evangeeliumit ka väsimata ööd ja päevad kuulutame. Issand jätkab oma käsu järel: Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka. Mk 16:16.
Miks nad ei usu? Kas evangeeliumis on viga? Ei ole Jumala jumalikus evangeeliumis vigu ega puudusi. Paulus kirjutab selle kohta, et see on Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub. Rm 1:16.
Kuigi me ei suuda takistada inimesi evangeeliumit hülgamast, peame me siiski seda lõpmatult kuulutama, et need, kes usuvad, seda kuulda saaksid. Rõõm, mida evangeelium tekitab oma pattu tundvale inimesele, on väga suur, ja meiegi saame sellest osa. Jeesus ütles, et tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab. Lk 15:10. Tähendamissõnas kadunud pojast jutustatakse Isa suurest rõõmust, kui ta kohtus oma pojaga: Kui poeg alles kaugel oli, nägi Isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud. Ja ta ütles oma sulastele: Tooge kiiresti kõige kallim kuub ja pange talle selga ja andke talle sõrmus sõrme ja jalatsid jalga ja tooge nuumvasikas, tapke see ja söögem ja olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud, ja on leitnud! Lk 15:20 j.
Taeva Isa kutsub meid sellest rõõmust osa võtma juba siin maa peal, nii omalt poolt rõõmustama Jeesuse vere armu üle kui ka koos teistega nende päästmise üle. Olgem siis Jumala viinamäel ustavad, nii et Jumala valitud saaksid meiega üheskoos tema riiki ja igavesse rõõmusse.
Nüüd tahan
verest laulda ma, mis kõikide eest jooksnud.
Ta väärtus ei või lõppeda. Ta on mind
puhtaks pesnud.
Oh, võtke ilma igaüks! See midagi ei maksa.
Ta patuste eest surma läks ja teeb, mis sa ei jaksa.
Au kolmeainu Jumalal', kes meie häda näinud,
kes armu heitnud meie peal ja meid nii rikkaks teinud!
Lauluraamatust ”Laulud Talle kiituseks”
Palve:
Armas Isa taevas! Sa olet teinud kõik vajaliku minu pääste ja igavese õndsuse jaoks. Sa oled oma Poja ohvri kaudu maksnud mu suure patuvõla ära ning andnud mulle lapseõiguse. Ma tänan sind selle kõige eest ja palun: Aita mind oma Vaimuga alati pidama Jeesuse tööd mulle õiguse ja pühaduse jaoks piisavaks, nii et ma ei sega sinna midagi minu omast! Mina ei vääri sinu ande, sinu armu ja armastust! Üksi sinule kuulub au ja kiitus kõige eest!
Juhi sina mind nüüd seda rõõmusõnumit teistele jagama ja toeta mind oma armu sõnaga, kuni mu tööpäev lõpeb ja sa võtad mind igavesse puhkusesse! Aamen.