Jumala hoolitsusest
Js 65:24
Armsad õed ja vennad Issandas! Piiblisõna, mis olen selle päeva jaoks Issandalt saanud, on lyhike.
Enne kui nad
hüüavad, vastan mina; kui nad alles räägivad,
olen mina kuulnud.. Aamen.
Siin rääkib Issand Jeesus Kristus prohvet Jesaja sule
kaudu umbes 600 aastat enne oma sündimist maailma. Kellest ta
rääkib? Ta rääkib rahvast, keda ta nimetab
enda oma rahvaks, ja kes tunneb Issandat oma Jumalana. Kogu
piiblis räägitakse sellest rahvast, keda Jumal ise
sünnitab ja loob.
Kuid räägitakse ka teistsugusest rahvast, nimelt kurjast rahvast. Niisiis on olemas kahesuguseid rahvaid, kes on täielikud vastandid. Neid kutsutakse ka sugupõlvedeks ja lihtsalt inimesteks. Räägitakse uskmatust ja ustavast sugupõlvest, vanast ja uuest inimest, ühelt poolt inimesest, kes on naisest sündinud ja teiselt poolt inimesest, kes on ülalt sündinud, nimelt Jumala sõna kaudu.
Sina ja mina ja kõik inimesed maa peal on sündinud Aadama kurjasse sugupõlvesse. Meil on sündimisest alates Jumalalt kõrvalepööratud süda. Apostoli Paulus kirjutab sellest: Ei ole õiget, ei ühtainsatki, ei ole mõistjat, ei ole Jumala otsijat. Nad kõik on kaldunud kõrvale, üheskoos kõlbmatuks muutunud, ei ole kes teeb head, ei ühtainsatki. Rm. 3:10 f. Me ei usu loomu poolest Jumalasse ja tema võimusse. Me usume ainult sellesse, mis meil on näha ja tunda. Ennekõige usume iseendisse.
Just see kuri sugupõlv, meie sugupõlv, sundis Jeesust pahvatama: Oh, uskmatu ja jonnakas sugupõlv! Kui kaua pean ma teie juures olema? Kui kaua tuleb mul teiega kannatlik olla? Mt. 17:17. Kes neid Jeesuse sõnu tol korral põhjustasid, ei olnud kõrvalised isikud vaid Jeesuse enda jüngrid.
Aga kus leidub see uus ja hea rahvas või sugupõlv, millest Jeesus siin rääkib? Selle rahva sünnitab Jumal ise. Ta loob, sünnitab või äratab selle oma Poja ja Vaimu kaudu. Meid sünnitati maailma maisel viisil, ent Jumala riiki meid sünnitakse vaimselt. See vaimne sündmine ei toimu meie ettekujutuste kohaselt, nõnda et meie oleme selles kaastegevad. Jumal toimib siin üksi. Inimesed küsivad tihti ja meeleldi: Mida meie peame tegema, et pääseda Jumala riiki? Vastus on: Ärge midagi tehke, vaid uskuge Jumalasse ja tema tegudesse. Siis te pääsete.
Keegi ei palu oma ema käest, et ta teda sünnitaks. Samal moel oleme täiesti sõltuvad Jumala heast tahest. Ja tal ongi hea tahtmine. Ta tegutseb oma sõna kaudu. Kui me seda kuulame, siis ta äratab sõnaga usku meie südames ja loob endale hoopis uut rahvast, kes tunneb oma Jumalat ning soovib tema juures alati olla.
Tegelikult on liiga hilja küsida: Mida meie peame tegema? Jumal on jupa teinud kõik, mida meie õndsuse jaoks peaks tegema. Kui sa teda tasaselt kuulad, siis saad näha, et ta on sind jupa võtnud taeva rahva hulka. Ta on jupa ammu mõtlenud sinule ja hakkanud tegutsema. Kaua enne su sündmist ja enne kui sa midagi palusid, ta võttis su patud omaenda peale ja kustutas need oma verega. Ja siis kohe su sündmise järel ristis ta sind enda omaks. Ta tegi täpselt nagu tekstis öeldakse: Enne kui nad hüüavad, vastan mina. Kui sa nüüd palud oma pattude andeksandmist, siis kehtivad sinule sõnad, mis Jeesus ütles halvatule: 'Sinu patud on andeks antud'. Need sõnad kehtiks ka tervele maailmale, ent nad usuvad, et neil pole pattu ja niisiis nad ei võta ka andeksandmist vastu.
Jumala tegudega seoses meie õndsuse jaoks peame panema tähele, mida Paulus sellest kirjutab: Jumala teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. Rm. 5:8. Patustena meid päästeti, ja patustena saame selle sõnumi vastu võtta. Seesama asi nähtub kadunud poja loost, kus jutustakse, et kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda, ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud. Lk. 15:20. Poeg oli veel kaugel, kui isa teda nägi ja jooksis talle vastu.
Kui sina lõpuks olid tulnud maailma, siis Jumal kohe jätkus tegutsemist sinu heaks. Ta jooksis sinu juurde, süleles sind ning ristis sind oma lapseks, andis sulle kõik, mida Jeesus oma surmaga oli hankinud, nimelt pattude andeksandmist, õigust, pühadust ning kodakondsust tema taevalises riigis. Sa ei ole enam Jumalale kõrvaline võõras, nagu Aadama kurja sugupõlve sündides, vaid Pauluse sõnade järgi oled 'pühade kaaskodanik ja Jumala kodakonda liige' Ef. 2:19. Tõsi küll, samal ajal oled veel Aadama patune laps, aga erinevus on nüüd selles, et su patud on andeks antud.
Su ristimise järel, enne kui sa Jumalalt oled midagi palunud, annab ta sulle oma kiriku kaudu teada, mida kõike ta sulle on jupa andnud. Ja kui ta rääkib sulle evangeeliumi kaudu, siis ta annab sulle sellega oma vaimu, et saaksid tema andeist aru, nii et oskaksid neid hinnata ja kasutada. Sel viisil Jumal oma Sõna ja Vaimuga äratab usku su südames. Muidu sul usku ei oleks, sest uskki on Jumala and. Iseendast me ei mõista taevalisi asju. Need on maailmale saladus. Jumal on peitnud neid isegi tarkade ja mõistlike eest. Mt. 11:25. Ent kui Jumal oma saladusi meile ilmutab, siis me saame selgesti näha, kuidas kõik on sündinud ja sünnib meie teksti sõnade kohaselt: Enne kui me hüüame, vastab Jumal.
Seni olen maininud kolm olulist asja, mida Jumal enne meie palumisi on meie jaoks jupa teinud. Esiteks ta on enne maailma rajamist mõtelnud meile, ja kui aeg sai täis on ta läkitanud oma Poja meid patudest lahti ostma. Gl. 4:5. Teiseks ta on ristinud meid Kristuse armu ja lapseõiguse osalisteks. Ja kolmandaks ta on evangeeliumis avaldanud meile kõik selle.
Siis kui ta on oma sõnaga andnud sulle palve vaimu ja sa palvetad Meie Isa-palvet, ka siis ta on sinu eel, nii et ta riik on jupa tulnud sinu juurde, ta tahtmine on jupa sündinud su kohal, ta on andnud sulle igapäevast leiba, ta on andnud sulle andeks su pattude võlat ning pästnud sind kurjast. Taevaisa on ikka meie eel. Ta tunneb meid täiesti ja teab täpselt, mida me vajame, nii et tal pole vaja kuulda meie käest pikka loetelu meie vajadustest.
Keegi võiks küsida: Miks kristlased paluvad seda, mis neil jupa on? See on minulegi imeline asi. Üks vastus võiks olla, et meie usk on nõrk, ja me seetõttu muretseme. Teine vastus on, et Jumal on ise korraldanud meie palveelu sel moel, et ta selle kaudu võib avaldada meile oma armastust. Palve oluline kasu on nimelt selles, et me saame näha Jumala armastust meie kohta, kui ta võtab kuulda meie palvet. Me saame näha, et ta annab palju enam, kui me palume, nagu Paulus kirjutab: palju rohkem kui oskame paluda või isegi mõelda. Ef. 3:20. Kui me veel lisame et Jumal on õnnistanud kõik, mida ta meile annab, siis meie süda täitub taevalise rõõmuga.
Kuid selline vahekord Jumalaga ei kõlba meie vanale loomusele. Me ei taha võtta midagi ainult armust vastu, ilma oma kaasabita, kuigi me teame, et meil patustel pole midagi Jumalale tasuks anda, vaid ta võtab kuula meid ainult oma halastuse tõttu. Me lobiseme palvetades nagu paganad, et Jumal meie sõnaohtruse tõttu meid kuulaks. Aga Jumal ei kuule meid seepärast, ega ka seepärast, et me palvetame suure häälega või pikalt, ega seepärast, et oleme paljude inimestega üheskoos palvetamas, ega seepärast, et palvetame järgemööda, et Jumal ei saaks rahu. Sellised trikid on epausu tunnused. Me ei taha uskuda, et Jumal kuulab vaid oma halastuse tõttu. Tõesti ta kuuleb iga nõrka ohet, kui vaid temasse usume ning Jeesuse nimel palume.
Mõistagi on lubatud ja õige palvetada tihti ja palju. Tõene Jumala rahvas palvetab mitte ainult tihti või mitu korda päevas, vaid alati ja jätkuvalt, nagu Paulus kirjutab: Palvetage lakkamatult! 1 Ts. 5:17. - kuid mitte seepärast, et Jumal seetõttu meid paremini kuulda võtaks, vaid seepärast, et meie Jumala lapsina peame olema tema juures. Jeesuski ütles: ..ma pean olema neis paigus, mis on mu Isa päralt. Lk. 2:49.
Selline lähedane vahekord Jumalaga ongi eeldus sellele, et meie ei anna alla, kui me kohe ei saa seda, mida palume. Usaldakem siis Jumalat ja oodakem vaikselt tema aega!
Piiblis räägitakse ka mõjuvõimsast palvest. Jk.5:16. Mis see on? Meie palves pole iseenesest mingit võimu. Vaid usaldades Jumala halastust on meie palves võim. See võim on Jumala oma võim, ja see leidub tema sõnast, nimelt armu sõnast Kristusest. Seepärast, kui sa palvetad, pead sa teadma ja olema kindel sellest, mida Jumal oma sõnas kinnitab, nimelt et sa Jeesuse valatud vere tõttu oled õige inimene ja seetõttu pole takistust su palvetele. Psalmis on kirjutatud: Õiged kisendavad ja Issand kuuleb ja tõmbad nad välja kõigist nende kitsikustest. Ps. 34:18.
Peame niisiis olla Jumalaga sellises lähedases vahekorras. Tema poolelt on küll Jeesuse läbi ühtekuuluvus meiega tõsi ja täiuslik. Meie aga peame leidma selle ühtekuuluvuse. See leidub sõnas, kus Jumal ise on ja tuleb meile vastu. Seepärast loe seda, kuule seda ja haara sellest kinni, ka siis, kui su mõistus ei pea sammu!
Jumal kinnitab piiblis lugematud korrad oma hoolitsusest oma laste eest. Kogu piibel on sellest üks tunnistus. Vötame sealt näiteks paar sõna: Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa olet minu päralt! Jes. 43:1. Teine sõna kõlab: Teie vana eani ma olen seesama ja teie hallide juusteni ma kannan teid. Jes. 46:4. Ja Jeesuse sõnad: Ärge palvetades saage paganate sarnaseks, sest teie isa teab, mida teile vaja läheb, enne kui te teda palute! Mt. 6:8. Ja veel Taaveti psalmist: Issand on meie karjane, meil pole millestki puudust. Ps. 23:1.
Psalmi kirjutaja oli näinud oma eluteel Jumala hoolitsust. Ta kirjutab: Issand, sa uurid mind läbi ja tunned mind...ja kõik mu teed on sulle tuttavad. Sõna ei ole veel mu keelel, kui ennäe - sina, Issand, tead selle kõik ära. Tagant ja eest sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale. Ps. 139:1,4,5. Sellest me ei saa oma mõistusega aru. Nii kirjutabki psalmist: See tundmine on minule imeline, see on liiga kõrge, et saaksin sellest jagu. s. 6.
Me võime aimata Jumala hoolitsuse põhjust, kui mõtleme, et ta esiteks lõi meid oma näo järgi, ja siis kui patt oli hävitanud ta tööd, hankis ta meile oma elu hinnaga õiguse ja lapseõiguse tagasi. Seepärast Jumal ei saa jäta meid maha, vaid ta teeb nagu psalmista palvetab: Su käsi haarab minust kinni ja juhatab mind.. ja su raamatusse kirjutati kõik mu päevad, mis olid määratud, ehk küll ühtainustki neist ei olnud olemas. Ps. 139: 10, 16.
Nii sügavalt armastab Jumal oma lapsi. Maailm aga seda ei näe ega mõista. Inimesed mõtlevad: Kas sel viisil võidakse kõik Jumala hoolitavaks jätta? Võime vastata küsimusega: Kas meil on muud võimalust? Mida me teame homsest päevast? Kas see tuleb? Meie ainus võimalus on käed risti panna ja tänada Jumalat kõige eest, mida ta meie heaks on juba teinud ja veel teeb. Sel viisil tehes me saame temalt ka ülesandeid. Ta annab meile siis oma sõna töövahendiks ja jõuallikaks ja läkitab meid oma viinamäele. Seal on meil tema ülesandeis hea olla. Kui me tema sõnumi edasi viime, siis ta toimib meie läbi, ja me saame vaid olla tema imetegude tunnistajaks.
Palvetame!
Jumal, meie Isa, sinu armastus meie vastu on suur. Me ei seda mõista. Sina hoolitsed meie eest jumaliku kannatlikkusega. Sa valvad meid. Sa tead, mis meil vaja läheb ja oled valmis seda andma enne, kui me palume. Anna meile andeks meie uskmatus ja aita meid võtta su armastust tõsiselt! Sa ei ole oma Poegagi säästnud, vaid loovutasid tema meie kõikide eest, ja nüüd sa tahad koos temaga meile kõike muud kinkima. Rm 8:32. Sa oled ristimisega kinnitanud meile igaühele isiklikult et meil on osadus Jeesuse surmast, ülestõusmisest ja võidust, ja oled ristinud meid oma lapsiks ja andnud meile sinu nime. Palume, aita meid tõsiselt tunnistada sind oma isaks ja meid sinu õigeteks ja õndsateks lasteks!
Aita meid mäletama et sa oled ikka sama armastav, kui olid ristil surres. Pane oma sõna ja Vaimu meie südamesse, et me su armastust ei põlgaks, nii et saame su viha alla, vaid usume sinusse ja päästame oma hinge. Sinule kuulub kiitus ja au ikka ja igavesti. Aamen.
Juhi mind oma tõeteel ja õpeta mind, sest sina oled mu pääste Jumal. Ps 25:5