Jutlus sügisel 2007 Nabala palvelas ja Rapla vennasterühmale

Järgne mulle!
Mk 2:13-14

 

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Mina olen palunud Issandalt, et minu külastamine teie juures ei oleks ainult külastamist, vaid et Issand õnnistaks teid selle kaudu. Ja tal on tavaks võta palvet kuulda. Niisiis on see asi tema käes.

Ja Jeesus läks taas välja järve äärde ja ta juurde tuli suur hulk rahvast ja ta õpetas neid.
Ja edasi minnes nägi Jeesus Leevit, Alfeuse poega, tollihoone juures istuvat ja ütles talle: "Järgne mulle!" Ja too tõusis ja järgnes talle. Mk 2:13,14.

Rootsi Lutherlik Evangeeliumiühendus Soomes on kutsunud ja läkitanud mind siia. Aga tähtsam tõde on, et see ei oleks sündinud ilma Jumala otsuseta. Sest ta on mu tõeline tööandja, kes on mind kutsunud, ja ta juhib mu sammu oma halastuse ja armu kohaselt.

Samuti ei ole ka teie tulnud siia täna ainult teie iseendal tahtel, vaid see on sündinud Jumala otsuse kohaselt. Tal on omaenda plaan meie igaühe kohta. Tema plaanidest me ei tea üksikasju, aga teame siiski vähemalt seda, et Jumalal on meist hea meel, ja seepärast on tema plaanid meie kohta head. Tal on hea mõtte ja kavatsus kõikega mida ta meile annab. Ka tänases koosolekus tahab ta anda sulle midagi head, mitte midagi katuvat nagu hõbe või kuld, vaid kõige parimat, nimelt oma sõna, mis püsib. Tema sõna vastuvõtmisest sõltub meie igavene õnn või õnnetus. Kuna Jumal annab oma sõnale nii suurt tähtsust, siis peame meie lugeda seda hoolikalt ja võta iga sõna südamele, nõnda nagu loetakse kirja, mis on armastusega meile kirjutatud.

 Seepärast on ka Sola Scriptura, mis tähentab 'ainult Piibel', lutherluse kõige tähtsam õppetykk. See on tähtis õppetykk seepärast, et Jumalast taganemine algab just selle õppetyki maha jätmisest. Sola Scriptura on ikka aktuaalne, nagu on näha kirikute praegusest kõikuvusest Piibli õpetuse kohta. See õppetykk on tähtis ka meie omaenda igavese õndsuse puhul, sest ainult see pääseb, kes jääb Jumala sõnasse. Kristus ilmub meile oma sõna kaudu, kui me seda puhtana hoiame inimlikudest mõtteist puutumatuna.

Tekstis jutustakse kuidas Jeesus kutsus Leevit, Alfeuse poega. Kuhu ta teda kutsus ja mida tegema? Ta kutsus teda tegema eeskätt seda, mis ka muu rahvas tegi, nimelt kuulama Jeesuse õpetust, kuulama Jumala sõna, sõna mis päästab meid patust ja annab meile igavese elu.

Nõnda kutsub Jeesus ka meid täna - mitte midagi tegema, vaid tema õpetust kuulama. Kui rahvahulk kord küsis: "Mida me peame ette võtma, et teha Jumala tegusid?" vastas Jeesus: "See ongi Jumala tegu, et te usute temasse, kelle ta on läkitanud." Jh 6:28,29. On meie aja suur eksitus, et tahakse ise palju teha, aga mitte sõnasse usuda. Tahakse ise palju mõttelda, uurida, seletada ja palvetada, aga mitte võtta Jumala sõna tõsiselt selliseks nagu see on sõnasõnalt kirjutatud. Keis ei pea Jumala sõna kalliks, ta kaotab oma hinge, aga kes ta sõnu hoiab, ta on õnnis nii maa peal kui igavesti.

Väljend 'Issanda või Jumala sõnad' tähendab terve piibel, mitte ainult seda, mida ta suusõnaliselt on rääkinud, sest ta on ilmutanud ennast kogu piibli kaudu, prohvetite ja apostlite kaudu. Piibli sõna on Issanda sõna kaanest kaaneni.

Ka siis kui meie arusaamine, või kiriku arvamus, ei pea sammu piibli õpetusega, ka siis kehtib Piibli sõna Issanda sõnana. Sest Jumala sõna on mittejagatav. Sellest ei saa võta ühtegi sõna ära. Jeesus ütleb ise Johannese kaudu: "Kui keegi võtab midagi ära selle prohvetiraamatu sõnadest, siis Jumal võtab ära tema osa elupuust ja pühast linnast." Ilm 22:19. Need sõnad käivad kogu piibli kohta.
___________________

Sõnale järgimise puhul, tunnen end sunnituna selgitama teile üht asja minu eelmise külastamise kohta. Juhtus nii, et jumalateenistuses, milles ma jutlustasin, oli ka naisõpetaja teenimas. Kalju Kukk ei tulnud teenistusse ja siis toimus see naine tema asendajana. Situatsioon oli mul väga ebamugav, ja mõtlesin piiblisõnale, mis kõlab: Ära tee end võõraste pattude osaliseks! Tm 5:22. Aga ma olin juu saanud Issandalt jutluse ja ma tahtsin ometi seda esitada. Meie ühingu poolt, kes mind on siia läkitanud, oleme öelnud, et me ei taha olla teenimas üheskoos naisõpetajatega, seepärast et Issand seda keelab. Kirikutel on küll omad arvamused selle asja suhtes, ega mina või sellele midagi teha. Ma astun kõrvale. Aga et minu ja meie ühenduse seisukoha põhjus ei jääks ebaselgeks, loen ka mõni tundud piiblikohta, kust selgub meie Issanda soov ja tahtmine:

 Korintlastele esimese kirja neliteistkümne peatükis kirjutab apostel Paulus: Olgu naised koguduses vait, sest neil ei ole lubatud rääkida, vaid nad alistugu, nagu ka Seadus ütleb. 1 Kr 14:34. Ja edasi: Kui keegi tundub endale prohvetina või vaimusaanuna, küll ta siis tunneb, et see mis ma teile kirjutan, on Issanda käsk. Kui aga mõni seda ära ei tunne, siis ei tunda tedagi! s. 37, 38. 'Teda ei tunda' tähendab: Issand ei teda tunne, sama sõna, mis Issand viimasel päeval peab öeldama: Ma ei ole teid kunagi tundnud. Minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad!. Mt 7.23. Paulus ei tõesti valeta. Ta on olnud Jeesusega ühenduses. Seepärast ta on nii ära ostmatu ja kirjutab nii rangelt.

See Issanda käsk naise koguduses vaitjäämisest põhineb järjestusele, mis on esitatud efesolastele kirja viiendas peatükis: Alistuge üksteisele Kristuse kartuses, naised oma meestele otsekui Issandale, sest mees on naise pea, nagu Kristus on koguduse pea, olles ise ihu päästja. Nagu kogudus alistub Kristusele, nõnda alistugu ka naised meestele. Ef 5:23.

 Kuna selle järjestuse tuum on koguduse alistumine Issandale, siis on päris selge, et vähemalt Jumalateenistuses peab see järjestus olla valitsev. Mees on seal Kristuse sümboliks ja naine on koguduse sümboliks. See järjestus on ise evangeeliumiga seotud. See on omal viisil evangeeliumi kuulutamine: Naine näitab mehe vahekorraga kuidas kogudus on oma Issandast sõltuv.

 Mina tahan siis omalt poolt ka selles asjas järgneda Jeesusele. Olgu teistel ja kirikutel nende omad arvamused! Jumal on lubanud neil käia oma teedel üha kaugemale tema riigist ilmalikusesse. Nõnda on ka ikka sündinud, jupa vanatestamentilisest ajast alates. Kohe kui mõni kogudus või kirik on sündinud ja saanud kindlad vormit, siis tuleb eksitus ja võtab neid oma võimusesse. Kirik mis ei järgne oma Issandale, pole enam tema kirik. See on teise isanda valitsuse all. Jeesuse lambad järgnevad talle, nimelt tema sõnale. Jäägem meie Issandale ja tema apostlitele truuks!
______________________

Siin tuleme meie teemale, ainult piibel, tagasi. Kõik eksitused on nimelt tulemus taganemisest Jumala sõnast ja lutherluse esimese õpetyki maha jätmisest. Aadama patt polnud puu vilja söömises, vaid tema kuulmatuses Jumala sõnale. Ta pitas omaenda arvamust Jumala sõnast paremaks. Ka meie mõtleme Aadamaga samal viisil: Kuna kõigi puide vili oli söömiskõlblikud, miks ei toost ühest puu vilist saanud süüa? Ja mis patt on selles, et kaks samasoolist inimest elavad üheskoos ja üksteist armastavad? Ja mispärast naine ei saaks jumalateenistuses rääkida? Meie mõistus ei pea sammu Jumala mõttetega. Kumb neist kahest peab siis valitsema, kas meie omaenda mõtted või Jumala sõna? Loomulikult Jumala sõna, kui tahame tema poolel olla. Jumala sõnale kuulmatus on esimene ja tegelik patt. See on ainus patt mis viib hukatusesse.

 Jeesusele järgnemine tähendab siis kõigepealt kuula ja omandada tema õpetust. Ja see on sama kui olla piibli sõnale truu. Katoline kirik on juba varakult hülganud selle õppetyki. Meie Põhjamaide kirikut on ka tegelikult lükkanud selle kõrvale ja viivad inimesi hukatusse. Aga Jeesus ütleb: Õndsad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja seda järgivad. Lk 11:28. Psalmist sadaüksteist loeme: Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal. s. 105.

 Jumala sõnale kuulekus on seotud meie suhtega Jeesusele. Jeesus ütles: "Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõnu." Jh 14:23. Kui me armastame teda, siis armastame ka tema sõnu. Me etsime ikka piibli sõnadest ja ka sõnade taga tema häält. Kuigi ei ilmuks kas mõne sõna on otseselt Issandalt, aga see võimalus on olemas, siis me hoiame seda sõna hästi oma südames.

 Aga keegi inimene ei armasta Jumala sõna omaendal tahel. See on meil võimatu. Kes tahab tunnistada: Mina olen täiesti patune, ma mõtlen, rääkin ja teen kurja? Kes tahab möönda: Mu palve ja jumalakartlikkus on täis iseteadvust ja vaimulik kõrkust. See on siiski Sõna tunnistus meie olukorrast. Issand ütles kord, mis inimeses on ja mis tuleb meie südamest välja. Sealt tuleb halbu arutlusi, hooramist, vargust, tapmist, abielurikkumist, ahnitsemist, kurjust, kavalust, liiderlikkust, kadedust, pühaduseteotust, kõrkust ja rumalust. Mk 7:20-23. See on tõde meie kohta, ja see tõde kuulub Jeesusele järgnemise asjatele, asju, mis peame usuga võta vastu.

 Kui Jumala Vaim ilmutab meile meie tõelist olukorda, alles siis avanevad meie silmad Jumala armule. Niisiis on eelduseks evangeeliumi mõistmisele, et võtame ka Jumala seaduse sõna tõsiselt. Juudid ei teinud seda. Seepärast nad ei võinud ka võta Jeesust vastu. See inimene on õnnis, kelle silmad on Jumala vaim avanud nägema mida inimese südames õieti on. Sest Jumalal on vabandust kõigile, kes seda paluvad.

Muidu on ka evangeelium inimesele vastumeelne. Kes tahab kuulda, et ta vajab armu? Ega ma olegi mõrtsukas? Nende väikeste viade eest, mis inimene arvad, et ta on teinud, nende eest ta tahab ise oma tööga ning jumalikkusega maksta.

Jumal andgu meile oma sõna kaudu silmasalvi võida silmi, et me näeksime, Ilm 3:18. et me näeksime nii oma tõelist olukorda kui Jumala suurt armu.

Ma olen siin maininud paar asja, millest ilmub kui tähtis on võta piibli sõna tõsiselt. Ma mainin veel palvet. Kui sa palvetad ja palud ilma Sõna toeta, siis sa ei saa midagi. Aga kui sa Issanda ees viitab tema tõotustele, siis ta kuuleb sind, ja sa saad mida palud.

Niisiis on õppetükk 'Sola Scriptura', või 'ainult piibel', tähtis nii meile isiklikult kui ka kirikutele ja kogudustele. Väljaspoolt vaadatuna näib kõik vahel hästi olevat, aga Jumal tunneb mis on meie sees, ja ta tunneb enda omadeks ainult need, kes tema sõna armastavad. Aamen.