Looda Issanda peale!
Ps 130
Jumala arm ja rahu olgu meiega.
Palveteekonna laul
1. Põhjatuist sügavusist hüüan ma sinu
poole, Issand!
2. Issand, kuule mu häält,
sinu kõrvad pangu tähele mu anumise
häält!
3. Kui sina, Issand, peaksid meeles kõik pahateod,
kes siis, Issand, püsiks?
4. Kuid sinu käes on andeksand, et sind kardetaks.
5. Ma ootan Issandat, mu hink ootab, ja ma lootan tema sõna
peale.
6. Mu hink ootab Issandat enam kui valvurid hommikut,
kui valvurid hommikut.
7. Iisrael, looda Issanda peale, sest Issanda juures on
heldus,
ja tema juures on rohke lunastus!
8. Ja tema lunastab Iisraeli kõigist tema
pahategudest.
(Palve) Issand Jeesus Kristus, kes oled lubanud olla iga päev meiega, rääki meile tänagi ja ava meie usu silmad nägema mida sa tahat meile näidata. Amen.
Kes nii hüüab põhjatuist sügavustest? Ta on Taavet, Iisraeli kuningas. Ta on hädas, kuid mitte väliselt. Keegi ei ähvarda tema võimu Iisraeli riigi üle. Välja ta näeb istumas täiesti rahul kirjutamas seda psalmi. Ta häda on sisemine. Ta on teinud halvasti oma Issandale. Ta on teinud valesti oma ainuke aitaja ja heategija vastu. Ta on varastanud vaese ainust ja kõige armsamat omandust. Ehkki pahategu oli tehtud inimestele, oli see üheaegselt pettus Issanda ja tema tahtmise vastu. Taavet on ise teises psalmis kirjutanud sellest: Üksnes sinu vastu olen ma pattu teinud, ja olen teinud seda, mis on paha sinu silmis. Ps. 51:6.
Kuidas nüüd seda katki murdunud vahekorda võiks terveks saada? Kuidas Issand võiks teda enam usaldada? Apostel Peetrus sai kord kogeda samasugust häda, nimelt kui ta oli selganud Issandat. Alles pärast pahategu mõistsid nemad mehed kuidas halvasti nad oli teinud.
Kuid Taaveti ja Peetruse pahategusi pole võetud Piiblisse nende suuruste tõttu, vaid et kirjeldada kõige inimeste sisemist olukorda, selliseks kui see on Aadami pattulangemisest jäänud. Igaüks meist kanname oma lihas Taaveti ja Peetrusega samasugust isekust ja omakasupüüdliku meelt. Ja me langeme igal päeval igasugusi patusse. Ja patt on alati patt Jumala ette, vaatamata selle suurusele või väiksusele. Sest patt on pettus. Juhul kui see sünnipärane kalduvus kurjale ei saa ilmne tegus, juhtub see Jumala armust ja tema Sõna võimust, mis kaitseb meid kurja eest.
Kes on kunagi petanud oma parima
sõprat, ta teab milles on küsimus. Erinevus on vaid
selles et Issand on meie kõige parim sõber, kes
armastab meid nii, et ta on andnud meie eest oma elu. Kuidas me
suudame teda petada? Kuid me nii teeme.
Taavet teadis, mida ka pimedalt sündinud mees teadis ja
ütles: Jumal ei kuule patuseid, ent kui keegi on
jumalakartlik ja teeb tema tahtmist, siis seda ta kuuleb. Joh.
9:31. Samuti ütleb Issand Jesaja kaudu: Kui te
käsi sirutate, peidan ma oma silmad teie eest, kui te ka
palju palvetate, ei kuule ma mitte, sest teie käed on
täis verd. Jes. 1:15.
Ometi Taavet teadis ka, keset
tema ahastust, et on olemas väljapääs, nimelt
Issanda arm. Järgmises stroofis ta kirjutab:
Kui sina, Issand, peaksid meeles kõik pahateod, kes
siis, Issand, püsiks? Esimene sõna on 'kui'. See
tähendab, et Taavet oli kindel et Issand ei pea meeles tema
pahateod. Ja järgmises stroofis ta ütleb selgesti:
Kuid sinu käes on andeksand . . .
Jumala andeksand ongi väljapääs. See parandab meie vahekorra Jumalaga. Kui nüüd meie patud on andeks antud, siis oleme me õigeiks saanud, ja Jumal kuuleb meie palvet, nimelt Jeesuse nimel, sest tema kaudu patud on andeks antud. Pidagem selle seoses meelde et andeksand pole sündinud tasuta. Jumala Poeg on maksnud selle eest oma elu ja verega.
Miks Taavet, Peetrus ja Paulus on peanud sellist hädatunnet läbi minema? See on Jumala juhatus. Me vajame kogeda natuke meie viletsust, et me selle taustal saame näha Jumala suurt armu ja armastust. Kui näeme ja mõistame kuidas teenimatult me saame kõik andeks, alles siis näeme Jumala suurust ja meie väiksust. Siis paistab Jumala põhjatu arm kirgasti, ja see täitab meid rõõmuga ja rahuga, mis pole sellest maailmast.
Kui Taavet on psalmis tõdenud et Issanda käes on andeksand, ta jätkab imeliku sõnadega: sinu käes on andeksand, et sind kartetaks'. Kas andeksand tekitab jumalakartlikust? Jah, see tekitab seda, nimelt sel juhul et võtame täiesti ja südamesse vastu Jumala andeksand. Siis see tekitab kartlikust, sest see on Jumala võim. Selle teenimatu armu vastuvõtmine tähendab et me tunnistame et me pole sellist armu väärt. Ja selle tunnistamise läbi saame Jumala armust sõltuvad. Niisiis sünnib jumalakartlikus evangeeliumi tundmisest. Taaveti süümepiin sündis sellest, et ta enne suurt patu nägemist oli öppinud tunda Jumala armastust.
Jumala andeksand mõjub
veel enam. See annab lootust Isanda peale ja suurt igatsust tema
järele. Taavet kirjutab sellest:
Ma ootan Issandat, mu hing ootab, ja ma loodan tema sõna
peale.
Mu hing ootab Issandat enam kui valvurid hommikut.
Ja teises psalmis Taavet
kirjeltab sedasama ja pahvatab välja:
Kes on mul muu taevas kui sina?
Sest sinuga koos olles ei meelita mind miski maa peal.
Kuigi mu liha lõpeb ja mu süda ka,
siiski oled sina, Jumal, mu südame kalju ja mu osa igavesti.
Ps. 73:25,26.
Kes nii nagu Taavet, Petrus ja Paulus kogeb isiklikult Jumala suurt armu, ta ei suuda seda iseeneses pidada, vaid süda voolab üle ja ta peab teisile jagama seda suurt rõõmust. Nii Taavet jätkab tekstis:
'Iisrael, looda Issanda
peale, sest Issanda juures on heldus, ja tema juures on rohke
lunastus!
On tõesti heldust Issanda juures. Igaüks kes tema
peale loodab, teda ta lunastab kõigest halvast ja
külvab üle jumalikul armul ja armastusel.
Seetõttu on kurvastav kui inimesed vaid oma teed
lähevad ega õpi Issanda tundma. Nemad ei tea mida nad
kaotavad. Ja nad kaotavad kõik. Teksti viimane salm
kõlab:
Ja tema lunastab Iisraeli
kõigist tema pahategudest.
Kes on Iisrael? Iisrael oli alus Abrahami pojapoja Jakobi
nimi. Ta sai Jumalalt nime Iisrael, ja tema järel kutsudakse
tema järeltulijaidgi, kogu rahvast, Iisraeliks. Aga
uuetestamentilises kontekstis tähendab Iisrael Jumala rahvas
ülemaailmses mõttes, seepärast et Jumala Poeg
suri kogu maailma eest. Iisrael on siis need kes temasse usuvad.
Jaakob sai nime Iisrael märgiks, et Jumal oli teda
õnnistanud. Me oleme kõik õnnistatud Jumala
Poja läbi, ja me oleme tema läbi - mitte Aabrami
või Jaakobi lapset, vaid Jumala oma enda lapsed ja Jeesuse
vennad ja õed.
Lunastus patude võlast
oli Taaveti ajal tõotus. Nüüd aga, kui Issand on
juba täitnud oma tõotust, me saame lugeda seda salmi
teisel viisil:
'Issand on lunastanud meid kõigist meie pahategudest.' See
sündis kui ta ristil ütles 'See on
lõpetatud.' See lunastus käib kogu maailma
kohta, igaühe inimese kohta. Ja see käib kõige
pahategude kohta, mitte ainult juba tehtud patude kohta, vaid ka
nende, millesse me sel hetkel oleme langemas, ja ka nende
pahategude kohta, mida me kahjuks tuleme edaspiti tegema. Kui nii
ei oleks, siis me ei julgeks vaadata edasi, sest me teame et me ei
suuda paha tegemist lõpetada. Tänu Issandale et ta arm
on igavene. See on igal hommikul uus iga päeva jaoks ajastu
lõpuni.
Meil on tõesti põhjust loota Issanda peale. 'Meil on lunastus Jeesuse vere läbi, üleastumise andekssaamine tema armu rikkust mööda', nagu Paulus kirjutab efesiolastele. Ja Paulus võtab kokku meie olukorra Isa Jumala lapsina sõnades 'Jumala on meid taevast õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses.'
Mida me selle peale võiksime soovida? Meil on kõik Issandas. Ta on meie Karjane. Meil pole millestki puudust. Kui sa hommikul ärkat, sa tohit rõõmus ütelda: 'Selle päeva on Issand teinud mulle. Ta on lubanud olla minuga ja valvada mu samme, et ma temast ära ei eksi.' Ja õhtu tulles sul on põhjust ütelda: Issand on pidanud oma tõotustest kinni. Kõik on käinud hästi. Muidugi Issanda tee ja juhatus näeb mulle vahel imelik, ja ma ei mõista mispärast ta nii toimib. Kuid on kõik sündima mulle hästi, sest Issanda halastus ei lõpu ega kõigu.
On imelik olla kõikvõimsa ja kõikemõistva Jumala laps. Oleks palju ütelda lapse vahekorrast Jumalaga, või tegelikult Jumala vahekorrast oma lapsega. Jumal on nimelt see kes teeb kõik. Ta sünnitab, toitab ja hoiab oma last, ni hästi kehaliselt kui ka vaimulikult. Jumal teeb oma helduses ja kõikemõistavuses mida laps vajab. Tal on valmis jumalik plaan oma lapsele, nii maise elu kui ka vaimuliku elu suhtes. Ja ta viib seda head plaani ellu oma jumaliku võimaga.
Imelik on näha kuidas taeva Isa on võtnud arvesse kõik meie väärsamme, nii et nad lõpuks ei mõju meile paha vaid heana. Me saame siis julgesti minna edasi Jeesuse nimel, teatades et midagi ei suuda viia meid Jumala armastusest ära. Ja ta armastus ei ole mitte toimetu, vaid toimub meie maise aja lõpuni.
Seda Issand tahab et me usuksime, nagu Taavetki kirjutas: Looda Issanda peale! Ja see on minugi südame soov, ka vennastekoguduse suhtes, et Issanda nimi oleks teie juures suur, et Issanda rõõm oleks teie südames, ja et me üheskoos rõõmustaksime koduteel Jumala juurde. Aamen.
(Palve) Tänu sinule, Issand, sellest mida olet rääkinud meile Taaveti kaudu. Me peame tunnistama et oleme sinu ette patused ja viletsad, aga sinu juures on heldus ja rohke lunastus. Me saame alati loota sinu peale. Aamen.
Juhi mind oma tõeteel ja õpeta mind, sest sina oled mu pääste Jumal. Ps 25:5