Loota Jumala peale!
Nl 5:1-2,14-21, 3:21-26,31-33.
Ma palusin Issandalt teksti selle koosoleku jaoks. Ta andis mulle
Nutulauludest mõned lõigud.
Mõtle, Issand,
sellele, mis on meiega juhtunud, vaata ja näe meie
teotust!
Meie pärisosa on läinud võõraste, meie
kojad muulaste kätte. 5:1,2.
Vanemad on kadunud väravast, noorukid pillimängude
juurest.
On lõppenud meie südame rõõm, meie tants
on muutunud leinaks.
Kroon on langenud meie peast. Häda meile, et oleme pattu
teinud!
Seepärast on meie süda haige, nende asjade pärast
on meie silmad jäänud pimedaks,
Siioni mäe pärast, mis on nii laastatud, et seal
luusivad rebased.
Sina, Issand, valitsed igavesti, sinu aujärg jääb
põlvest põlve.
Mispärast sa tahad meid unustada alatiseks, meid maha
jätta pikaks ajaks?
Too meid; Issand, tagasi enese juurde, siis me pöördume!
Uuenda meie päevi nagu muiste! 5:14-21.
Seda võtan ma südamesse, sellepärast loodan ma
veel:
See on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema
halastused pole lõppenud:
need on igal hommikul uued - sinu ustavus on suur!
Issand on mu osa, ütleb mu hing, seepärast loodan ma
tema peale.
Issand on hea neile, kes teda ootavad, hingele, kes teda
otsib.
Hea on oodata kannatlikult Issanda päästet. 3:21-26.
Sest Issand ei tõuka ära igaveseks. Kui ta on
kurvastanud, siis ta ka halastab oma suure helduse
pärast.
Sest ta ei alanda ega kurvasta inimlapsi mitte südamest.
3:31-33.
Jerusalemm sai hävitatud
umbes 600 aastat enne Kristust. Nutulaulude kirjutaja kirjeldab
hävituse järgse aja vaesust ja viletsust.
Mõtle, Issand, sellele, mis on meiega juhtunud, vaata ja
näe meie teotust! Meie pärisosa on läinud
võõraste, meie kojad muulaste kätte. 5:1,2.
Teie teate hästi, mida see tähendab, kui
võõras valitsus võtab teilt ära teie
omanduse ja sunnib teid elama vaesuses ja raskuste all. Siis pole
enam tahtmist laulda rõõmsaid laule. Prohvet
kirjutab:
On lõppenud meie südame rõõm, meie
tants on muutunud leinaks, ja noorukid on kadunud
pillimängude juurest.
Siiski polnud välised olukorrad kõige raskemad, vaid raskem oli näha seda, mida vaenlased olid teinud pühadele kohtadele. Siioni mägi, kus ohverdati ja palvetati Issandale, oli täiesti laastatud. Ei olnud enam kohta, kus palvetada Issandale. Ja selletõttu: Rahval oli süütunnet oma maa olukorra pärast. Siioni mäe seisukord oli neile meeldetuletus nende truudusetusest Issanda vastu. Kui nad oleks jäänud Issandale truuks, siis tõesti sellist hävitust ei oleks sündinud. Issanda oleks nagu ütelnud: 'Kuna teie mind ei tahtnud kuula, siis minagi teid ei kuule enam'. Prohvet kirjutab:
Kroon on langenud meie peast. Häda meile, et oleme pattu teinud! Seepärast on meie süda haige, nende asjade pärast on meie silmad jäänud pimedaks, Siioni mäe pärast, mis on nii laastatud, et seal luusivad rebased.
Kust oli nüüd Iisraeli
rahvale abi leida? Polnud muud väljapääsu, kui
pöörduda tagasi Issanda poole lootuses, et ta ometi
võtaks kuulda nende palvet.
Nutulaulude kirjutajal oli sügav kaastunne oma rahva suhtes.
Ta pidas ennast rahva pattude kaasosaliseks, kuigi ta ei
võtnud osa nende ebajumalakummardamisest. Ta palvetas isegi
rahva pärast selle esindajana:
Sina, Issand, valitsed igavesti, sinu aujärg jääb põlvest põlve. Mispärast sa tahad meid unustada alatiseks, meid maha jätta pikaks ajaks? Too meid; Issand, tagasi enese juurde, siis me põõrdume! Uuenda meie päevi nagu muiste!
Samal viisil tegi ka prohvet
Taaniel, kui ta palvetas oma rahva pärast:
"Oh, Issand, sina oled suur ja kardetav Jumal, kes peab
lepingut ja osutab heldust neile, kes teda armastavad ja tema
käske peavad.
Me oleme pattu teinud ja eksinud, oleme olnud ülekohtused ja
oleme hakanud vastu, oleme taganenud su käskudest ja
seadustest.
Issand! Meil on häbi silmis, et me oleme sinu vastu pattu
teinud.
Kuule, Issand, anna andeks. Sest su linnale ja su rahvale on
pandud sinu nimi." Tn. 9.
Niimoodi peame meiegi palvetama. Me kõik oleme
patused. Meil pole midagi erilist. Mis meil on, see on Issanda
armu läbi meile antud. Peame palvetama kogu maa
eest.
Ka siin Eestis on midagi selletaolist, kui tolleaegses Iisraelis. Palju pühamuid ja palvelaid on hävitatud. Kuid tegelik probleem pole see. Hooneid võib jälle üles ehitada ja korrastada. Kus on aga Jumala sõna kuulutajad? Kus on Jumala rahvas? Kus on need, kes rõõmuga tulid kokku kuulama Issanda sõna? Kuhu on kadunud rõõm Issanda imetegudest?
Võime põhjusega küsida: "Mispärast Jumal nüüd peaks kuulma meie palvet, kui rahvas ei taha teda kuulda?" Ometi kirjutaja leiab ühe põhjuse ja ta haarab sellest usuga kinni: 'Su linnale ja su rahvale on pandud sinu nimi'.
Jumala linn on Jumala kogudus ja
Jumala nimi on ka rahval. Jumal on võtnud rahva ristimises
enda omaks. Siin on meie lootus. Juba siis, kui Jumal meid ristis
enda omaks, teadis ta, millised inimesed me oleme. Siiski ta ei
kahetse meie ristimist. Selle asemel ta hoolitseb jumaliku
jõuga enda omanduse eest.
Saame palvetades ta ette minna: 'Issand, oleme sinu rahvas,
pöördu meie poole ja kogu meid meie eksiteedelt tagasi
sinu juurde!'.
_______________________
Meie asi pole sugugi lootusetu. See oleks olnud siis lootusetu, kui Jumal ei oleks läkitanud oma Poega meie patte kõrvaldama. Nüüd aga, kui ta on ristimisega andnud meile isiklikult osa Jeesuse võidust ja võtnud meid vastu oma lapsiks, on meil kaljukindel põhjus oma palvetele. Seepärast nutulaulude kirjutajagi lootis keset raskeid olukordi Issandale:
Seda võtan ma
südamesse, sellepärast loodan ma veel: See on Issanda
suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole
lõppenud.
Kui Issand oleks rahvale tema truudusetuse ja pattude
järgi teinud, siis ta oleks pidanud neid maa pealt
hävitama. Kui ta nõnda ei teinud, on see märk ta
halastusest oma rahva kohta. Prohvet kirjutab Issanda
halastustest: Need on igal hommikul uued - sinu ustavus on
suur!
Kui patusel rahval ei leidu mingit head põhjust, et Jumal võtaks nende palvet kuulda, siis kirjutaja haarab kinni Issanda heast omadusest, tema ustavusest. Kui Jumal on õige Jumal, siis on ta ustav omale sõnadele, nii et ta peab kinni oma lubadustest ja tõotustest. Ta ustavus on nii suur ja kindel, et rahva patud ja üleastumised ei suuda sellele mõjuda. Kes Jumalale tahab olla sõnakuulelik, seda ta päästab oma lubaduse tõttu ka kurjast.
Kirjutaja näeb Jumala armu selles, et ta hommikul tõustes veel elab ja tal on jõudu selle päeva jaoks. Nii saame meiegi igal hommikul mõelda: Jumal ei ole meid maha jätnud. See uus päev on tema oma ja ta on selle meie kätte andnud.
Issand on mu osa, ütleb
mu hing, seepärast loodan ma tema peale. Issand on hea neile,
kes teda ootavad, hingele, kes teda otsib. Hea on oodata
kannatlikult Issanda päästet.
Meie kannatlikkus on väike ja ootuse aeg on ikka pikk.
Aga kui Issanda aeg saab täis, siis ta täitab oma
tõotused. Seepärast on hea rahus oodata tema
päästet. Kuningas Taavet oli kogenud Issanda ustavust.
Ta kirjutab: Mu Jumal, sinu peale ma loodan...Ei
jää ju häbisse ükski neist, kes sind ootavad;
häbisse jäävad need, kes kerglaselt sinust
loobuvad. Ps. 25. Ja teksti kirjutaja
jätkab:
Sest Issand ei tõuka
ära igaveseks. Kui ta on kurvastanud, siis ta ka halastab oma
suure helduse pärast. Sest ta ei alanda ega kurvasta
inimlapsi mitte südamest.
Olgu need vanatestamentlikud sõnad meile julgustuseks.
Kui Issand oli Vana Testamendi rahvale armuline, siis ta pole
vähem armuline meile oma päästetöö
täitumise pärast.
_____________________________________________
Milline on meil täna vennasteliikumise olukord? Palvelatest on suurem osa maha lõhutud või pehastunud, vanad jutlustajad on ajast lahkunud ja rahva enamik on unustanud oma Jumala.
Kas siis on lõpp ka Jumala riigil? Kas Jumala võimalused on otsas? Ei ole nii. Sest sellisel hetkel, kui meie võim on väike, ongi käes Jumala aeg. Siis on sobiv aeg minna tema juurde rääkima asjade seisust ja küsida, mida tema tahaks teha. Jumalale meeldib seda teha, mida inimesed ei suuda, et ta vägi ja hea tahtmine ilmseks tuleks. Ta tahab täita tühjad nõud ja anda jõuetule oma jõudu. Apostel Paulus kirjutab: Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid. Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on, et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees. 1 kor. 1:27-29.
On hea tuletada meelde Jumala imetegusid, millestest on räägitud nii Vanas kui ka Uues Testamendis, kuidas ta on teinud suuri asju väikeste ja tähtsusetute vahenditega. Võtame näiteks tema kaksteist jüngrit. Ta valis neid lihtsate ja harimatute inimeste hulgast, kuigi nende ülesanne oli kuulutada taevariiki kogu maailmale. Ainult Paulus oli koolitatud, aga ta oli õpetatud evangeeliumile vastupidisel, variserlikul moel. Pauluse jaoks sai Jumala vägi selgelt ilmsiks siis, kui Issand võttis ta kinni ja pööras ta ümber.
Nõnda on meil häid põhjusi loota Jumala peale. Tal on jumalik halastus ja armastus oma laste suhtes. Oleme talle eriti armsad. Esiteks ta on loonud meid oma näo järgi, ja teiseks on ta meie pattulangemise järel oma verega meid vabaks ja enda omaks tagasi ostnud. Ta ei taha nüüd oma alustatud tööd maha jätta, vaid tahab meid koguda koju enda juurde.
Kui ta meid armastab, tahab ta ka anda meile tunda rõõmu oma riigi tööst. Tuletagem meelde Issanda sõnu: 'Paluge, et teie rõõm oleks täielik' Rõõm sünnib sellest, et ta vastab meie palvetele. Nii ta ongi ise lubanud : 'Hüüa mind appi ahastuse pä_eval, siis ma tõmban su sellest välja, ja sina annad mulle au.' Ps. 50:15.
Me saame tunda ja näha, et ta tõesti on meiega, et ta jääb truuks oma sõnale ja kuuleb meie palvet. Issand Jeesus Kristus ei ole meist kaugel. Kui ta läks taevasse, siis ta ütles: 'Mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni'. Meil pole vaja teda kaugelt otsida. Ta on meie igaühe juures. Meie maised silmad ei teda näe, aga tema näeb ja kuuleb meid. Ta kuuleb meie väiksemaid ohkeid ja tunneb meie mõtteid.
Kuid on nii, et me ei tea kuidas palvetada, nõnda nagu peab, Vaim aga palub ise meie eest sõnatute ägamistega, kirjutab Paulus. Rom. 8:26. Tohime paluda, et ta paneb meie ette asju, mille eest on hea palvetada. Siis sünnivad õiged tulemused Jumalale auks ja meile rõõmuks.
Õieti on nii, et me tuleme liiga hilja Issanda ette oma palvetega. Ta teab juba ise, mida tahame paluda, ja tal on vastus juba valmis. Kõik on tema käes. Midagi ei saa sündida juhuslikult. Täna on Issand toonud meid siia, et rääkida meile midagi igavestest asjadest. See on sündinud tema tahtmise järgi. Ja tema hea tahtmine toimub ikka meie heaks tema suure halastuse tõttu. Mis iganes selles elus meile ette tuleb, on ta sinna pannud, et anda meile midagi head.
Sageli aga juhtub, et me imestame Issanda juhtimise üle. Ta ei tee nii, nagu oleksime mõelnud ja ootanud. Meil pole temaga sama avarat silmaringi kõige üle. Küll aga saame teda usaldada, sest Jumalana ta ei saa teha midagi valesti. Kui mina vaatan tagasi oma elule, nii ma ei leia midagi, mida ta oleks võinud paremini teha. Mina ise aga olen mitu korda valesti ja Issanda tahte vastu teinud. Kuid ta on siis ikka imelisel viisil muutnud heaks ka minu väärsammud ja kõrvalehüpped. Ta on oma tarkusega võtnud arvesse mu nõrkust.
Nüüd koju minnes jätkem meelde, et Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, kes oli juba Vana Testamendi Iisraeli rahvaga, on ka meiega. Ja ta on tänagi sama armuline ja võimeline nagu vanatestamentlikul ajal ning hiljem Inimese Pojana maa peal kõndides. Erinevus on nüüd vaid selles, et tema maise elu ajal ainult väiksem hulk inimesi sai olla koos temaga kuulamas ta õpetust ja nägemas ta imetegusid. Nüüd on ta aga meie kõigiga, kuid nähtamatuna. Mõtle, et taeva ja maa Jumal ise on sinu juures! Ta näeb ja kuuleb sind. Ja ta ootab, et sa räägiks temaga kõigist asjadest, mis on su südamel. Tal on sinuga plaanid tehtud ja tal on anda sulle ülesandeid.
Kui sinu eluteele kunagi koguneb raskusi ja sulle näib nagu Issand oleks kaugel meenuta siis, mida prohvet oma palves Issandale ütles Issanda nimest. Issand on pannud rahvale oma nime. Sinulegi on ristimises pandud Issanda nimi. Oled märgistatud ristiga ja see tähendab, et oled Issanda omandus. Seepärast ta ei taha sind abita jätta.
Ja teiseks mäleta sõna Jumala ustavusest oma tõotusele. Jumal on õige ja ustav, nii et ta ei suuda valetada. Meil on Jeesusega suur tulevik mitte ainult pärast maist elu, vaid tema riigis juba siin maa peal. Võib-olla tema juhatamine pole alati meie meele järgi, sest ta tegutseb rohkem vaikuses ja väikeses, mitte suurtes hulkades või kogunemistes. Kuid ikka on tema juures taevalik rõõm ja rahu.
Palvetame.
Täname sind Issand Jesus Kristus, et oled meie lähedal ja räägid meiega. Sa oled tänagi sama halastav Jumal, kui sa olid Iisraeli prohvetite ja apostlite ajal. Täname sind, et sa annad meile ülesandeid oma armuriigis. Saame rännata oma eluteed koos sinuga ja loota sinu juhatuse peale. Ole kiidetud! Sinu on riik, vägi ja au nüüd ja igavesti. Aamen.
Juhi mind oma tõeteel ja õpeta mind, sest sina oled mu pääste Jumal. Ps 25:5